Eesti kuulsamaid kloune Haide Männamäe: kui laps laginal naerab, on vanemal lihtne end vabaks lasta ja unustada, et laen ja kohustused kaelas

Piret Tali, ajakiri Tiiu, 3. märts 2021

„Kas ma räägin Eesti kuulsaima klouniga?“ küsin näitleja, stsenarist, teatrijuht ja lavastaja Haide Männamäelt (49). „Ühega neist,“ vastab ta joviaalse naeruturtsatuse saatel, sest Piip on ikkagi Tuuduga paaris. 

Haide Männamäe on Piip, selle peab kohe selgeks tegema. Ta on särtsakam ja kiirem kui Toomas Trossi (54) Tuut. Piip lõpetab Tuudu poolikuid ja pikaks veninud lauseid, hoiab tegevuse käimas ja viib selle edukalt lõpuni. Olgu siis laval või eraelus. Kui Toomas ütleb, et arutame, siis Haide juba tegutseb.

Haide sahmibki kaminat kütta, kui nende Toompeal asuvas Piibu ja Tuudu teatrimajas kokku saame. Etendusi ei ole ja maja on jahe. Tulles nägin lasteekskursiooni maja kaugemalt piidlemas, pilte klõpsimas ja lahkumas. Tühi teater on kurb. Vaikseks jäi siin mullu märtsis, kui kogu Eesti koroonalukku läks. 

Haide hõõrus käsi, et nüüd saavad Toomaga lõpuks Nõmme kodus remondi tehtud, aga läks nii, et nad otsustasid viimase ärajäänud etenduse kanda üle veebis. Kummaline oli esineda ilma publikut nägemata. Mõni oli unustanud oma arvutis heli vaigistamata, siis oli kuulda: anna taldrik või too piima – kodudes käis elu.

Ootamatult kogunes üle 6000 vaataja ja et ülekanne oli tasuta, ärgitasid nad üksteist kas või sümboolset tasu maksma. Kui kogunenud oli juba üle 23 000 järelvaatamise, said nad tänu inimeste heldekäelisusele avada veebitelevisiooni piipjatuut.tv. Iga nädala teisipäevaks ja reedeks sündis uus pooletunnine tähesaade, justkui „Mõmmi ja aabits“ Piibu-Tuudu kastmes.

„Alustades polnud meil aimu, et nende 26 saate tegemine kujuneb nii töömahukaks,“ tunnistab Haide. Seega oli suveks kodus remont ikka tegemata ja pere pages maakoju Hiiumaale.

Piip ja Tuut oma teatrimajas. (Erakogu)

Haide ja Toomas nagu lõimed kangas

Haidet jätkub kõigeks. Meie intervjuu ajal kureerib ta ühtlasi tütar Anni osalemist lauluvõistlusel ja annab koju jõudnud poeg Siimule aru, millal tellitud Pixari film kohale jõuab.

„Helista Toomasele,“ edastab ta vestluse sekka ka suunise ajakirjanikule, kes telefoni teel temalt midagi teada tahab. Toomas muide rassib samal ajal koos töömeestega teatri katusel.

Haidest ei saa kirjutada ilma Toomata, sest nende elud on noorusest peale üksteisest läbi põimunud nagu lõimed kangas. „Oleme koos 28 aastat, ma ei oskakski teistmoodi olla kui koos.“

Kui Haide ja Toomas 1997. aastal Kopenhaageni teatrikooli lõpetamise järel Eestisse tagasi tulid, kutsus üks sõber nad lapse sünnipäevale esinema. Aga miks niisama minna, kui teatrikoolist olid kostüümid olemas! 

Abielupaari esimesed klounikarakterid sobisid iseloomustama neid endid: Toomas oli Tomato ja Haide Paprika. Üks ümmargune ja rahulik, teine pikk, kiitsakas ja särts. „Mõtlesime, et köögiviljanimed on naljakad, eeskujuks oli Mr. Bean, kes on ju ka uba ehk kaunvili.“ 

Kostüüm, mida Haide kandis, koosnes sidrunipiltidega trikoost ja valgest baleriiniseelikust. „Seda seelikut sain kanda, kuni kõht kasvas ja Emma hakkas sündima,“ sõnab Haide. „Pärast seda pidin laiad klounipüksid tellima. Kaks järgmist last mahtusid samadesse pükstesse.“ 

Gümnasist Emma koos issi Toomaga. (Erakogu)

Kui lapsed olid väikesed, oli Piibul ja Tuudul keeruline koos laval olla, sest siis tuli leida keegi koju lapsehoidjaks. Seetõttu palusid nad näiteks Variuse teatris mängides võtta etendusse emb-kumb, et teine saaks kolme last kantseldada. 

Emma, Siim ja Anni väikestena. (Erakogu)

Tavalised arusaamatused teismelistega 

Nüüd saavad lapsed juba ise hakkama. Haide täpsustab, et vanim tütar Emma saab märtsis 18 ja on esimene täisealine laps peres. Emma õpib Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklassis. Näideldes ERRi sarjas „Miks mitte?!“ sai ta tuttavaks Oliver-Marcus Reimanniga. Noored lavastasid pere teatrimajas õudussugemetega noortetüki „Offline“. 

„Vaatasin „Offline’i“ kaheksa korda,“ muigab „hull ema“. „Aga iga kord oli teatriime olemas! Emma ja teised noored näitlejad olid ju just see vanus, kellele lugu on kirjutatud.“

Piibu ja Tuudu tegusatel lava-aastatel on sündinud ka Siim (15) ja Anni (13). Anni on laulutüdruk nagu Emmagi, õppides Hanna-Liina Võsa muusikalikoolis ja Rahumäe kooli kaunite kunstide klassis näitlemist Mart Kampuse käe all.

Anni ja Haide. (Erakogu)

Siim on autismi diagnoosiga eriline poiss, kes käib erikoolis. „Autismi spekter on väga lai. Paljud autistide vanemad peavad keskenduma ainult lapsele, aga meie saime oma Siimu puhul ühel hetkel aru, et teatud olukordades saab ta ka ise väga hästi hakkama. Tema puhul on see võimalik, peame vaid ise teda usaldama ja lubama tal omapäi tegutseda.“

Õnneks on Siim rõõmsameelne tegelane, kelle sotsialiseerumisele tulevad kasuks kaks õde, kes ei lase tal väga palju üksinda olla. „Siimuke tuleb ise koolist koju ja saab ise söönuks. Ta  orienteerub linnas, läheb kinno, ostab pileti ja tuleb pärast koju,“ kiidab uhke ema. „Kino armastab ta väga – tema turvaline maailm on animafilmid, mida ta võib lõputult vaadata. Filmide eesti- ja välismaiseid osatäitjaid teab ta peast, nagu ta oleks entsüklopeedia.“ 

Siimul on peas ka animategelaste pikad dialoogid, mida kuuleb ta suust ka iga päev jutuajamistes. „Osa neist on isegi täitsa õiges kontekstis,“ tähendab Haide. „Ainult Marveli filmide superkangelaste sõnavara koha pealt tuleb selgitada, et Siimuke, nii ei sobi öelda.“

Piip ja Tuut on laval muhedad tegelased, kes ei riidle. Aga Haide ja Tooma pereelu siiski päris nii eeskujulik pole, et vaid kuldne raam on ümbert puudu. „Meil on kodus ikkagi kolm teismelist, kellega ei jaksa alati kaasa minna, vaielda või nõus olla. Nagu teisteski tavalistes peredes, on ka meil arusaamatusi, mis sünnitavad sõnelusi.“

Seevastu nautis Haide aega, mille koroona kätte mängis ja kui nad kõik viiekesi kodus olid. „Saime oma lapsed tagasi! Ehkki nad on juba teismelised, nautisin seda väga, et sain neile süüa teha ja neid koolitükkides aidata.“

Mare Arnoldovna tütar 

Hiljuti kutsuti Haide ja Toomas esinema Kohtla-Järvele Kirju-Mirju lasteaia juubelile. Selles lasteaias käis ka Haide ja seal töötab endiselt tema tollane kasvataja Sirje. 

Haide on sündinud Tallinnas, aga üles kasvanud Ida-Virumaal. „Arstist emal oli pärast ülikooli valida suunamine kas Tartusse, Tallinna või Kohtla-Järvele. Ei tea mina, mida emme mõtles, et ta kahe lapsega just Kohtla-Järvele tööle läks.“

Haide ema Mare Arnoldovnat, nagu teda kutsutakse, tunneb sealkandis igaüks, kellel on kuskilt miski kõver. „Ortopeed Mare Arnoldovna kabinetist on läbi käinud mitu põlvkonda,“ ütleb Haide. Ema pani ameti maha alles paari aasta eest. 

Haide ema ja vend Haveriga Hellenurmes isapoolse vanaema Linda juures. (Erakogu)

Haidel on poolteist aastat vanem vend Haver, kuldsete kätega mees, kes on õppinud mööblitisleriks ja elektrikuks. „Isa Valdur oli meil Lõuna-Eesti mees, aga mu vanemad lahutasid, kui olin lasteaiaealine.“ 

Isa abiellus uuesti ja temalt on Haidel poolvend ja -õde. Õnneks säilis suhe isapoolse vanaema Linda, tädide ja onuga. „Vanaema on küll kahjuks surnud, aga teistega suhtlen siiani.“

Päriselt kasvatas Haidet ja tema venda aga Paps. „Emmega viis Papsi kokku sport, sest ta organiseeris maadlusvõistlusi, kuhu tuli arst kaasa võtta,“ räägib Haide. „Kummardus mehe ees, kes naise kaks last nagu enda omad üles kasvatas! Väikevend Andres sündis juba uuest abielust.“ 

Haide ema ja vend Haveriga Hellenurmes isapoolse vanaema Linda juures. (Erakogu)

Haide jõudis Kohtla-Järvel kooli minna ja muusikakoolis viiuliõpinguid alustada, kui suri Keilas elanud vanaisa. „Memm tundis end üksikuna ja arvas, et tütrepere võiks oma kahetoalisest Ida-Virumaal kolida tema majja Keilas. Käisin terve teise veerandi Keila kooli 2e klassis, üritades ka muusikakoolis hakkama saada,“ ütleb ta. „Siis saime aru, et meie elu on ikkagi Kohtla-Järvel ja kolisime tagasi. Memm aga avastas, et tuleb väga hästi ka üksi toime, hakkas laulmas käima ja endale elama.“ 

Viiulimängu jättis Haide siiski pooleli, sest kääksutamisest rohkem meeldis talle ringi joosta. Samas pole ükski pill ka kunagi mängimata jäänud! „Ma alati imestasin, kui minu emme mängis kuulmise järgi kitarri või klaverit,“ ütleb Haide. „Ema eeskujul leian ka mina kuulmise järgi akordid üles ukulelel, klaveril ja kitarril.“

Ema laulis Tammiku segaansamblis ja kui seal alte puudu tuli, läks Haide appi. „Nad on isegi plaate välja andnud,“ märgib ta ja kinnitab, et laulaks seal tänini, kui poleks Tallinna kolinud. 

Haide ema ja vend Haveriga Hellenurmes isapoolse vanaema Linda juures. (Erakogu)

Koos emaga mängis Haide ka Tammiku naiskonnas võrkpalli. Sealses spordihoones ja Jõhvi kontserdimajas toimetab siiamaani Paps. „Kui vaja, paneb bussile hääled sisse ja viib kõik kohale.“

Laulda meeldib Haidele aga kohe nii väga, et ta osales 1993. aastal „Kaks takti ette“ konkursil ja jõudis finaali koos Hedvig Hansoniga. „Lapsepõlveunistus täitus, kuigi nooti ei tunne ma siiani.“

Tänu Haide lauluarmastusele on Piibu ja Tuudu teatri mängukavas koomiline kontsert „Ai heit mjuuzik”, kus lõpuks laulavad kõik koos ooperiprimadonna Maris Lilosoni ja piantist Siim Selisega. Üks  lavastuse tähtsamaid osalisi on klaver, mis kohe etenduse alul kokku kukub.

Pöörane kursus

Jõhvi keskkooli lõpus pani Haide klassivend Hindrek Maasik ette minna õppima pedagoogikaülikooli näitejuhtimist. „1989. aastal polnud lavakasse vastuvõttu, aga kui kellelgi oligi plaan pärast sinna minna, ei läinud enam keegi,“ ütleb Haide. „Meie kursus, mida juhendas Noorsooteatri peanäitejuht Rudolf Allabert, oli tähelepanuväärselt pöörane – Kristjan Jõekalda, Sepo Seeman, Henrik Normann, Madis Milling, Liivika Hanstin ja teised. Näitlejahakatistena saime publiku tuleristsed juba esimesel kooliaastal, kui läksime Eesti ringreisile. Kus me oma tsirkuse- ja kabareenumbritega kõik ei esinenud!“

Haide meenutab, et Rummu vanglas polnud tüdrukutel mujal riideid vahetada kui otse laval. „Poisid siis tegid endast seina. Saaremaal pidime mängima ilma dekoratsioonita, sest see oli tee peal autokastis ära põlenud.“

Laia tänava kultuurhariduse õppehoonest oli ainult mõni maja Noorsooteatrini, kuhu sai kohe pärast tunde etendust vaatama mindud. „Ahjul või trepil ikka koha sai!“

Siiani räägitakse legende nende kursuse 1991. aastal etendatud muusikalist „Džässis ainult tüdrukud“. Lugu oli naisteorkestrist, kuhu satuvad kaks naiseks riietunud meest. „Mina olin orkestrijuht Sweet Sue, teised tüdrukud vahetasid blondi parukat ja andsid rolli edasi, nii ka poisid,“ meenutab Haide. 

Pole raske arvata, kust Normanni ja Millingu naiskarakterid alguse on saanud! Ka paljudest teistest on meelelahutus- ja teatrimaastikul tuntud tegelased saanud. Hindrek Maasik ehk Masa on tuntud kui telerežissöör ja muusikavideote looja.

Ugala palgalt hüpe tundmatusse 

Üheksakümnendatel oli maailm noorte näitlejate ees lahti. „Vanem näitejuhtide kursus, kus õppis Toomas, asutas G. Garaaži teatri, mis asuski tollal kultuurhariduse õppehoone garaažis,“ sõnab Haide. 

Haide tegi trupis kaasa „Ullikese lugudes“. Temast viis aastat vanem Toomas oli juba abielus ja tütar Maria Johanna isa.

Vahepeal sõitsid Haide, Toomas ja  Liivika Hanstin, alias Fazeriina, Fazeri Fred ja Fazerella, ringi Volkswageni põrnikaga ning korraldasid Dumle kommide mänge ja võistlusi. „Auto oli nii kuum, et kommid jõudsid alati kohale sulanuna,“ itsitab Haide.  

Pärast Pedagoogikaülikooli lõpetamist 1993. aastal organiseeris Allabert osale töökohad teatrites, nii sattus Haide Ugalasse. Kõigepealt pidi ta Viljandis end lavastaja Vjatšeslav Gvozdkovile näitama minema. Ugala oli Tallinnas gastrollil olnud ja nii pani teatrijuht Jaak Allik noore näitleja bussi peale, mis näitlejad tagasi Viljandisse sõidutas. „Bussi astudes ütlesin viisakalt tere, endal otsaesine higine, sest kõik olid nii suured korüfeed,“ meenutab Haide. „Ööbisin Ugala garderoobis, et hommikul kell üheksa lavastajaga kohtuda. Gvozdkov magas Alliku kabinetis, tõstis unise pea diivanilt, lasi mul ennast kolme meetri kaugusel kohapeal keerutada ja ütles: „Nu podhodit!“

Järgnes prooviperiood ja Haide esimene tükk „Hiirtest ja inimestest“ suures teatris. Kokku tegi ta kaasa viies Ugala lavastuses. 

Selleks ajaks oli aga Garaaži teater lagunemas ja Toomast vaevas üks nimekaart taskus. Stockholmis dramaturgide kursusel käies oli ta näinud sõnadeta lavastust. Just sellisest teatrist oli ta unistanud! Kui ta osalistelt küsis, kus te seda õppisite, oli vastus: Taanis The Commedia Schoolis.

„Toomas tahtis minna ja mina läksin kaasa. See oli raske otsus. Mina olin juba Ugalas kanda kinnitanud ja 1995. aastal polnud meil 24 000 Taani krooni suurust õppemaksu kuskilt võtta. Ei teadnud me sedagi, mille eest osta lennupilet vestlusele minekuks. Võtsime kaasa eluks vajaliku poole aasta varu, sest polnud teada, millal tagasi saame või kas selleks üldse raha on.“

Ikka ratastel. (Erakogu)

Kui noorpaar südaööl Kopenhaagenis bussist maha astus, oli koolijuht Ole Brekke neil autoga vastas. „Ta on õpetaja suure algustähega,“ tunnustab Haide. „Õppekeel oli inglise, õpilasi oli Islandilt, Soomest, Rootsist, Taanist, Iisraelist. Isegi Taiwanilt oli üks tüdruk saadetud kloostrist maailmaga tutvuma.“

Haidel ja Toomal vedas – nad võeti vastu ilma õppemaksuta tingimusel, et nad hoiavad kooli puhtana. Elupaiga said nad ühe endise õpilase, soomlasest õhupalliklouni juures. Üks nende esimesi töid oli kanda hoolt kolmemeetrise mustadest õhupallidest puudlikuju eest Kopenhaageni lastehaigla fuajees. Mitte et oleks tulnud seda jalutama viia, vaid tühjad õhupallid tuli igal õhtul välja vahetada. 

„Kool andis tegevusekeskset näitlejaõpet – akrobaatikat, hääletööd, pantomiimi, klounaadi.  Brekke ei kritiseerinud kunagi. Ta ei öelnud, et teed valesti, vaid teistmoodi. Avastasime, et teatrit saab õppida ka muudmoodi kui läbi hirmu. Hirm aheldab, aga positiivsuse kaudu sa avaned.“

Selle koolita poleks Haide ja Toomas need, kes nad on praegu – võimelised unustama endas täiskasvanu, mängima nagu lapsed ja vaatama, kuhu välja jõuab. 

Vahepeal elas Taanis koos nendega ka Tooma tütar Maria Johanna. Kui kool sai läbi ja tüdruk pidi esimesse klassi minema, tuldi Eestisse tagasi. Nüüdseks on Maria 29aastane ja elab oma Tomiga Londoni äärelinnas.

Stripp laeval ja kabaree vangilaagris

Pärast Taanit tehti Soome laevadel jõuluprogramme. Haide oli jõuluvana assistent. Jõuluvana Toomas tegi stripptantsu ja päästis kotist välja Terje Bernadti, kes praegu on tsirkusestuudio Folie juht. „Etendused olid hilised ja mõeldud täiskasvanutele,“ ruttab Haide selgitama juhuks, kui sõna stripp segadusse ajab.

Piibu ja Tuuduna on esinetud igal pool Eestis. „Läksime sinna, kuhu kutsuti, nii on ära avatud kõik Selverid. Piip ja Tuut on suur osa meie elust, aga oleme kaasa teinud ka Variuses, Ugalas, VAT Teatris ja Vanalinnastuudios. Meie mentor Ole Brekke ütles ikka, et hea kloun on alati hea näitleja, aga heast näitlejast ei pruugi alati head klouni saada.“

Just Haidele ja Toomale mõeldes on Läti lavastaja Lauris Gundars kirjutanud „Cabaret Siberia“. See on lugu kabareeartistide paarist, kes satuvad Siberisse ja hoolimata grotesksetest katsumustest ka vangilaagris koos hingeliigutavat kunsti teevad. Laval on Siim Aimla orkester ning kostüümivahetused, laulu- ja tantsunumbrid järgnevad üksteisele metsiku tempoga.

Selles kabaree-etenduses, mida etendati Balti jaama ootesaalis ja Kumu teatrisaalis, kohtusin ma Haide Männamäe diivaliku poolega. Etendust saab järele vaadata ERRi arhiivist. 

Piibu ja Tuudu teatri mängukavas on endiselt ka Gundarsi lavastatud „Piip ja Tuut Hamlet“, see on kaks ja pool tundi täiesti pöörast vaatamist. Pealegi on Haide nimel piparkookide laval küpsetamise rekord, sest seda pole keegi teine arvatavasti nii palju teinud kui tema etenduses „Piip ja Tuut piparköögis“. 

Haide, Toomas ja Tooma tütar Maria Johanna. (Erakogu)

Suvine juubelipidu ära plaanitud

13. august toob Haide Männamäele esimese suure juubeli, 50. sünnipäeva. See on muide reede, nii nagu oli reede ka see päev, kui ta ilmale tuli.  

Haide on iga suvi andnud sõpradele ja tuttavatele võimaluse oma sünnipäeval kokku tulla ja üksteisele silma vaadata. Ja juubelit kavatseb ta samuti tähistada. 

Siim Aimlal, nende teatri ihumuusikul, on see päev kalendris juba kinni pandud. Juubelipeo formaat on „Laulan neid laule, mida ise tahan, ja luban teistel ka laulda“. „Loodan, et tütred ühinevad minuga,“ ütleb Haide. 

Mis puudutab Piip ja Tuut Teatrit, siis edasised plaanid on lahtised, kuigi ideedest puudust ei ole. „Raske on plaane teha, kui ei tea, mida oodata,“ ütleb Haide. „Aga suvelavastus tuleb! Mängime Kääpal Kalevipoja kojas ja näidendi nimi on „Kalevipoja vägiteod ehk missa sööd, et sa nii tugev oled“. 

Haidele meeldib, kui nende teatrisse tullakse kogu perega: „Uskumatu, kui vabastav on naer! Kui laps juba laginal naerab, siis on emal või isal ka lihtne end vabaks lasta ja unustada, et laen ja kohustused on kaelas.“

Kas Piip ja Tuut mängivad, kuni jalg tatsub? „Meiega on nii nagu arstidega, et mida kauem töötad, seda paremaks lähed,“ leiab Haide. „Ja vanad klounid on minu arvates päris nunnud!“

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?