Priit Põiklik: lugu sellest, kuidas ma keset Viljandi linna Marinat taga otsisin

Kolisin hiljuti Tallinnast minema. Osalt koroona pärast ja osalt seetõttu, et olin juba 18 aastat tagasi soetanud endale vana talukoha Viljandimaal ja selle elamiskõlblikuks vuntsinud. Nii sai minust maakas. Hiljuti tekkis mul soov otsida Viljandist üles vana tuttav, kelle puhul teadsin ainult ta eesnime. Ent kuidas teda leida?

Pärast maale kolimist leidsin Viljandist erialast tööd, kuid üsna pea hakkasin puudust tundma oma sõpradest ja tuttavatest, kes enamikus Tallinna maha jäi. Eks muidugi saab ju teineteisel külas käia, aga igapäevaseks suhtlemiseks on minul sotsiaalse inimesena ka sõpru vaja, kes kohe käepärast.

Nii ma siis olen — üksi selles salapärases Viljandis. Paljud imetlevad seda väikest puust linna oma armsate tänavate, sisehoovide, lummava järvevaate ja estraadilaulja halenaljakaks kujunenud mälestussamba saagaga. Ameerikast Eestisse elama sattunud kirjanik Justin Petrone on eestlasi, eriti aga viljandlasi kirjeldanud groteskselt läbi karikatuurse prisma, nagu oleksid nad endassetõmbunud pahurad nässid, kes eriti ei taha kuulda ega teada, mis välismaalimas toimub, ammugi pole neil soovi oma uksi ja südameid võõrale sissetungijale avada.