Puus kokku vajunud, reieluupea kärbunud: liikumistakistus oli nii suur, et mul hakkas õudne

Katrin Helend-Aaviku, 3. august 2022

„Kui elu kingib võrgutäie sidruneid, siis tee neist limonaadi,” kõlab Reet Kermase (51) elumoto, millega ta on suutnud muuta lapsepõlvest saati kimbutava osteoartroosi ehk luude ja liigeste haiguse läbi piinava valu ja katsumuste inspireerivaks kogemuseks. Ta õppis Pilatese treeneriks ja pakub saatusekaaslasetele abi kogemusnõustajana.

„Luude ja liigestega olen kimpus olnud nii kaua, kui end mäletan,“ ütleb Reet. „Esimesed märgid, et midagi on tugiliikumiselundkonnaga valesti, ilmnesid siis, kui ma käima hakkasin. Laps ajab ju end kas tooli või voodi najal püsti, aga minu jalaluud olid nii pehmed, et vajusid ära.“ Tema O-jalgu püüdsid arstid tollal kipsiga õigeks pingutada, aga kui see lõpuks ära võeti, vajusid jalad taas ära, siis juba X-jalgadeks. Reeda jalad olid veel mitu korda kipsis ja käima õppis ta seetõttu väga hilja. „Lapsed ei mäleta ju varajasest east suurt midagi, aga mul on mälestus lakkamatust jalgade ja põlvede valust,” räägib Reet.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte tasuta
Oled juba lugeja?