Hobidetektorist Raoul Annion: mündiaarde otsimisega pigem kulutad, mitte ei teeni!

Urve Vilk, ajakiri Tiiu, 3. oktoober 2020

Hobiotsimine on huvilistele aja jooksul üha taskukohasemaks muutunud. Vahepeal oli detektoriste näha palju ja rääkida võis lausa otsimisbuumist. Kas aardejaht teeb ka rikkaks, sellest räägib hobidetektorist Raoul Annion.

Arheoloogiahuvi käib Raoul Annionil käsikäes kirega meie ajaloo vastu. Ta on kokku pannud Kalevipoja pilteepose ja praegu on tal töös Suure Tõllu lugude raamat. Mündiaarde, mida ta nimetab korralikuks, on ta leidnud ühe korra.

Paar viimast aastat on Annion vaid abiks käinud, kui mõni arheoloogiafirma on kutsunud, ent veel kümmekond aastat tagasi tegeles ta aktiivselt hobiotsimisega. „See oli aeg, kui paljud ostsid aparaate, möllasid ja unistasid,“ tõdeb ta.

Annion käis tol ajal koos paarilisega otsimas iga päev. Nad tegid pikki päevi, poolteise aastaga sõideti maha üle 60 000 kilomeetri ja kogunes üle paari tuhande otsimistunni. Ühtlasi korjas ta materjale ja lugusid näituse jaoks Eesti Rahva Muuseumis.

Iga sentimeeter maapinda piiksub

Otsijaid on aga igasuguseid. „Peale tõsiste ajaloohuviliste on ka neid, kes üritavad aarde leidmisega rikkaks saada,“ selgitab Annion. „Mõni otsib rannas, kus võib leida ainult seda, mida keegi on ära kaotanud.“

Annioni kogemusel võtab kõige rohkem aega aparaadiga sõbraks saamine, sest algul piiksub see näiteks lagunenud majade juures praktiliselt igal sentimeetril. „Sa võid ükskõik kui kalli aparaadi osta, aga maapind on metalli täis ja esialgu kaevad ikka igasugust hõbepaberit ja prahti üles,“ hoiatab ta. „Kogemuse kasvades hakkad signaali järgi aru saama, mis võib maa sees peidus olla.“

Magusaim aeg otsimiseks on kevadel. (Jack B / Unsplash)

Nimelt reedab signaal metalli rauasisaldust ja elektrijuhtivust: „Mida suurem on ese ja väiksem rauasisaldus, seda tugevam signaal. Paraku annab ka hõbepaber hõbemündile sarnast signaali, see teeb asja keerulisemaks.“ 
Ajapikku, kui osatakse juba aparaadiga tööd teha, jääb tühja kaevamist vähemaks. „Mul on kahesüsteemne aparaat, milles üks on magnetväli ja teine elektrijuhtimine, sellest hakkad aru saama, kas on värviline või mustmetall, kui suur ese on. Helid ja numeratsioonid hakkavad meelde jääma, kuni selleni välja, et teatud juhul võid ära öelda, mis maa sees on,“ räägib Annion. „Kuigi eksimisvõimalus jääb alati.“ 

Magusaim aeg otsimiseks on kevadel. „Rohi ei ole veel tärganud ja maapind on niiske, see tähendab, et signaal on tugevam.“ Kui rohi kasvab, peab detektorit kõrgemal liigutama. „Enam ei saa nii sügavalt signaali kätte ehk pinnapealset prahti kaevatakse rohkem.“ Kui maapind on külmunud, siis kaevata ei saa. „Ega vihma ja plägaga ei viitsi ka väga otsida,“ tunnistab Annion.

Otsimisel on Annioni kogemusel igaühel oma taktika. Mõni läheb kindla peale välja – teeb eeltööd, uurib kaardilt ja teab, mida oodata. „Mina ei uuri meelega enne kaarti. Valin paiga välja ja vaatan kohapeal, kas sisetunne ja oletused on paika pidanud,“ kirjeldab ta. „Mulle on märksa huvitavam sel moel analüüsida, kus ja kuidas inimesed võisid kunagi elada ja kust ja mis ajajärku kuuluvaid esemeid tänu sellele leida võib. Kui siis leiadki, on see kõige põnevam leidmise viis.“

Leiutasu nigelam kui parkimismaks

Siiski on kümmekonna aasta tagune hullus ja otsimisbuum taandumas, möönab Annion. „Reaalsus on paljudele kohale jõudmas ja paar viimast aastat saab märgata hoopis aparaatide müümist.“

Hobiotsimine on ajaviide, millele kulub omajagu raha. Detektorite hinnad on küll langenud, nii et algaja leiab endale sobiva juba 300 euro eest, aga lisandub ajakulu ja kannatust peab detekoristil samuti palju olema. „Kiirele tulemusele ei maksa väga loota, vahel võib ka nädal-kaks tühja käia, ilma et midagi leiaks,“ ütleb Annion, kes väikeettevõtjana on oma aja peremees. 

Suure otsimishuvi tõttu on vähenenud ka leiutasud. „Aasta jagu otsides ja asju leides need hiljem muinsuskaitseametile üle andes on leiutasu olnud väiksem, kui pidin maksma kesklinnas parkimise eest,“ tõdeb Annion. „Leidjaid on palju ja kõigile raha ei jätku. Teisalt aga on röövkaevajad oksjonitel hinnad alla viinud.“  

Ent tegu ongi hobiga, mis tähendab, et sellega tegeldes kulutad, mitte ei teeni. Juhul kui unistate rikkaks saamisest, siis see pole parim vahend. Nagu Eesti Lotogi ütleb, pole see sobiv viis rahaseisu parandamiseks. Eelkõige peaks olema huvi ajaloo vastu.

Kommenteerib Maria Smirnova, muinsuskaitseameti arheoloogianõunik: peale ausate hobiotsijate tegutsevad kahjuks ka röövdetektoristid

Väärtuslik leid ja selle kontekst ei tohi saada kahjustada ega oluline teaduslik info hävineda. Seetõttu peab otsinguhuviline läbima muinsuskaitseameti koolituse. Enne igale otsingule minekut tuleb taotleda muinsuskaitseameti luba. 

Maa-ameti kaardilt tuleb kindlaks teha, et plaanitavas otsingukohas ei ole muinsus-, looduskaitse ega muid piiranguid. Metallidetektorit ei tohi kasutada kaitse all oleval mälestise ega selle kaitsevööndi alal. Kui piiranguid ei ole, tuleb küsida nõusolekut maaomanikult. Kui tegemist on riigimaaga, tuleb pöörduda volitatud asutuse, näiteks metskonnale kuuluva maa-ala korral RMK poole. Viimaseks tuleb esitada otsinguteavitus muinsuskaitseametile, mida saab teha kultuurimälestiste registri, SMSi või meili kaudu.

Koolituse läbinud detektoristid teavad, mis juhul teavitada leiust muinsuskaitseametit ja arheolooge. Pärast otsingut tuleb esitada muinsuskaitseametile aruanne, et kogutud info oleks talletatud ja seda saaksid kasutada arheoloogid või planeeringute tegijad.

Peale ausate ajaloohuvist innustatud hobiotsijate, kes teevad muinsuskaitseametiga koostööd, tegutseb maastikul kahjuks ka röövdetektoriste. Luba küsimata, dokumenteerimata ja konteksti lõhkudes korjavad nad arheoloogilistest kalmetest ja asulakohtadest välja esemeid, mis tunduvad neile väärtuslikud, ja teevad kas teadmatusest või pahatahtlikkusest meie kultuuripärandile palju kurja. Esemed, mis võiksid anda uut infot meie mineviku kohta, jäävad ajaloolastele ja arheoloogidele kättesaamatuks, lagunedes röövotsijate n-ö isiklikes kollektsioonides või rännates mustale turule.

Kui kohalikud annavad ametile teada maastikul tegutsevatest otsijatest, saame andmebaasist vaadata, kas on põhjust kohale minna. Otsingureeglite rikkujad kutsume vestlusele. Edasised sanktsioonid olenevad sellest, kas metallidetektorit kasutati otsinguloata, ei esitatud teavitust, lõhuti kaitsealust muistist või rikuti mõnd muud muinsuskaitseseaduse paragrahvi.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?