SUUR TEST | Korduskasutatavad juurviljakotid: millist võtta, millist jätta?

Kui tahame kaasa aidata sellele, et kalad ja merelinnud hirmuäratavaid plastikoguseid sisse ei sööks ja seega meiegi siin planeedil edasi elada saaks, tuleb muu hulgas ka kilekottide tarbimist vähendada. Või veel parem, see üldse ära lõpetada. 

Üks suuremaid ja mõttetumaid raiskamisi on juurviljaosakonnast iga tomati või sibulamugula pärast uus kilekott võtta. Olen näinud keskkonnateadlikke noori inimesi kümmekonda õuna juurviljaosakonna kaalule ladumas, neist ühele hinnasilti peale kleepimas, seejärel neid ostukorvi panemas, iseteeninduskassas seda üht hinnasildiga ubinat registreerimas, ülejäänuid kaalule tõstes. Päris keeruline ja eriti siis, kui peale õunte on vaja veel näiteks tomateid või sibulaid! Alternatiiv on osta kas sealtsamast juurviljaosakonnast või tellida internetist korduskasutatav kott. Tiiu proovis järele!

Kokkuvoldituna ei võta kotikesed kuigi palju ruumi, neisse on mugav pakendada kõikvõimalikke lahtisi köögi- ja puuvilju ning sisu krookpaelaga kinni tõmmata. Hinnakleeps hakkab kõigile ühtviisi hästi peale, samuti on lihtne see kodus sealt maha tõmmata. Hindasime ka koti materjali loodussõbralikkust, hilisema hoolduse mugavust ja õmbluste vastupidavust.