AEDNIKULE ABIKS: haljaspistikutest võrsikuteni ehk vegetatiivne paljundamine

Taimede vegetatiivne paljundamine tuleb appi, kui tekib soov või vajadus paljundada liike, kes meie kliimatingimustes ei vilju või ei anna seemnetest järglasi. Ka on vegetatiivne paljundamine otstarbekas siis, kui läheb tarvis suuremat hulka ühesugust istutusmaterjali, näiteks heki rajamiseks, lausistutuseks või müügiks. 

Seemnetest kasvatatud ehk generatiivselt paljundatud taimed ei anna tihti sordiehtsaid järglasi, aga vegetatiivselt paljundades säilib alati liigile või sordile omane välimus. Isegi liikide puhul, mille järglasi saab ka seemneist, on kehva idanemise või seemikute aeglase kasvu tõttu sageli mõttekam teha paljundus vegetatiivselt.

Mida vegetatiivne paljundamine aga täpsemalt tähendab? See on taimede paljundamine vegetatiivsete osade – sealhulgas haljaspistikute, juurepistikute, pistvaiade, pistokste, jagamise, võsundite, sibulate, mugulate ja risoomide abil.