PIHTIMUS: kaine ja õnnelik ilma dopinguta 

Et ausalt üles tunnistada, kuidas ma enesele probleemi lõin ja lõpuks selle ära lahendada suutsin, pean alustama ajast, kui olin sünnitanud oma teise tütre. Aasta oli 1990 ja minu tervis vandus alla samamoodi nagu suure nõukogudemaa omagi. 

Kuigi olin alles 33aastane, tundsin end vana, viletsa ja haigena. Ma ei saanud enam oma selja sisse jõudu tagasi, jalasääres ja kopsuski olid trombikahjustused ning hinges kees meeletu hirm, et ma ei saa hakkama. Olime abikaasaga mõlemad sohvoosi peaspetsialistid, aga nüüd ei terendanud kindlaid rahateenimise perspektiive enam kusagilt. Kõik logises ja oli ebakindel, tuli välja mõelda uusi lahendusi.