TIIU JÄRJEJUTT | Aafrika näitas oma paradiislikku palet

Meenutades ei usu vahel isegi, et olen selle üle elanud. Möödas on juba kuuskümmend aastat, paljud sõbradki maetud, ja näib, nagu oleksin näinud und. Jah, c’est la vie!

Mäletan hästi, kuidas kuuekümnendate algul Ukraina ringreisil kutsus Eino Baskin mind linna jalutama, see oli Dnepropetrovskis. Kaubamajas ütles Eints, kellele meeldis igasuguseid nalju teha, et ma tutvustaksin meid müüjaneiudele kui soomlasi. Eino valis muidugi mitmest kaunitarist ilusaima ja lähenes eriti soliidselt, seda ta oskas. Ütles mulle vaikselt, et esitlegu ma teda ja ennast: „Mina olen härra Pekka ja sina oled Sem, minu tõlk.“

Seda ma tegin. Müüjate nägudes oli näha pinget. Mind ajas Eino aga naerma ja oli tegemist, et end talitseda. Kas Eino kohtingu kokkuleppis või mitte, seda ma ei mäleta.