Ainus ellujääja surijate palatist: „Meid oli palatis neli last, ellu jäin vaid mina.“

Tartlane Tiina Vaht (77) on põdenud mitut ränka haigust ja tema ravikaart on kirju nagu rännumehe pass. Ometi kiirgab ta optimismi ja vilistab isegi teda viimased aastad terroriseeriva lümfoomi peale. 

Tiina lugu algab juba enne tema sündi, kui pere hobuvankriga sõja jalust põgenes. Tartumaalt Puhja kandist pärit naine sündis 1944. aasta oktoobri algul, nädal-kaks pärast Otto Tiefi valitsuse moodustamist. Tema talunikest vanemad panid kolm last vankrile — neljas, Tiina, viimaseid kuid raseda ema kõhus — ja pagesid Viljandimaa poole. Sõjatanner kulges aga arvatust teise suunda ja Sangla soo vahele jõudes pöörduti koju tagasi.

„Sain vankris põrutada ja sündisin kuu varem. Viie anomaaliaga — peaaegu nagu Vigala Sass, kellel olnud neid seitse. Oleksin ma end selles vallas koolitanud, siis mine tea, võinuksin ka ravitsejaks saada,“ räägib Tiina.