Lapsena kogetud tragöödia tõusis täiskasvanueas taas pinnale: sain aru, et minuga ei ole kõik korras, mistõttu hakkasin endast põhjuseid välja kaevama

„Saatus viib meid sinna, kuhu me peame jõudma,“ ütleb veendunult Külli Õiglane (61), kes noore neiuna koges pärast peretragöödiat depressiooni. Lahti harutamata tunded jäid temasse peitu ja alles aastaid hiljem tuli tal nendega silmitsi seista. Oma kogemuse ja õpitud tarkusega on ta nüüd teistele toeks.

Külli puutus depressiooniga lähedalt kokku, kui oli 15aastane. „Minu 21aastane tädipoeg, kes oli mulle kui vanem vend, sai üliõpilasmalevas õnnetult surma. Mäletan siiani selgelt päeva, kui saime perega selle teate. Oli suvine aeg, juuli keskpaik, ilus päikeseline ilm. Olin just lõpetanud 9. klassi ja pidin minema edasi gümnaasiumisse,“ meenutab ta. „Kogu suguvõsa oli šokis, kõik tegelesid iseendaga ja keegi ei osanud tähelepanu pöörata sellele, et üks 15aastane võib juhtunut väga raskelt läbi elada ja vajab abi. Kui see 15aastane on oma eakaaslase haua ääres, mõtleb ta elu ja surma üle juba väga varakult.”

Abi ja tuge kõigi tunnete läbielamiseks, mõistmiseks ja turvaliseks väljaelamiseks tal ei olnud ning küsida seda ta ei osanud. „Olen tõusudest ja mõõnadest ilma ravimeid kasutamata ise välja tulnud.“