PÄEV JUHTMETE JA APARAADIGA: „Ära muretse, ma ei lenda õhku! See on ainult vererõhumõõtja.“

Mida te arvaksite inimesest, kel tolknevad küljes juhtmed ja masin, mis hakkab aeg-ajalt undama? Ilmselt hoiaksite temast targu eemale. Minul õnnestus olla just sellise segaduse tekitaja, kui päev otsa vererõhuaparaadiga ringi kõndisin.

Kui aus olla, siis ma kardan arste ja vean end nende juurde alles siis, kui enam muud üle ei jää. Töötervishoiuarstist aga paraku pääsu ei ole. Kui teda eelmisel sügisel külastasin, leidis tohter mu vererõhu veidike liiga kõrge olevat ja käskis perearsti jutule minna. Venitasin sellega, kuidas sain. Koroonatalvel ju ometi vererõhuprobleemiga perearsti ei tülita ja suvel, noh, kes siis suvel arsti juures käib! Aga lõpuks tuli siiski kohale minna, sest järgmine kohustuslik töötervishoiuarsti visiit kummitas kuklas ja riidlemist kardan ma ka.

Niisiis, tegutsesin ja läksin perearsti juurde. Temagi leidis vererõhu veidi liiga kõrge olevat, kuid ütles, et enne, kui midagi ravima hakkab, tahaks ta täpsemat pilti saada. Arst pakkus olukorra selgitamiseks välja 24tunnise vererõhumonitooringu. Selleks pidin endale külge saama aparaadi, mis mõõdab rõhku päeval iga 15 minuti ja öösel iga 30 minuti järel.