ÄGEDAD MÄLESTUSED! Kingakarbitäis noorpõlves saadud kirju viis taaskohtumisteni
Omaaegse ETV tõsielusarja „Sind otsides” toimetajal Iiris Saluril (54), kes on olnud saateid tehes paljude taaskohtumiste tunnistajaks, on kodus suur aare – kingakarbitäis noorpõlves saadud kirju. Igal oma lugu. Mõte mõni kunagine kirjasaatja üles leida kandis vilja ja viis rõõmsate äratundmisteni. Üks neist rullus lahti vahetult siinse loo tegemise ajal.
Aardekarp kaenlas, tuleb Iiris ülakorruselt alla. Karbi sisu köögilauale tühjaks kallates kerkib sinna hunnik veneaegsete markide ja ümbrikutega mälestusi. „Siin on vanad kirjad tuttavatelt, sõpradelt ja ka inimestelt, kellega ma elus kunagi kohtunud pole. See hunnik kirju tähendab ju ka seda, et olen ise samaga vastanud. Huvitav, kas kellelgi minu kirjad ka alles on,“ mõtiskleb ta laua taha istudes kirjakuhilat silmitsedes. „Ma vahepeal ei ava seda kingakarpi mitu aastat, aga kui jälle kätte võtan, upun nendesse kirjadesse ära. Iga kirjaga, mille avan, elustub mõni uus mälestus ja inimene.“
Iiris tõstab kirju ühest virnast teise, mõne teeb lahti, muheleb vahepeal ja näitab ühe ümbriku tagaküljele kirjutatud kärsitu kirjasaatja sõnu „Lisa sammu, postimees!“. Siis turtsatab ta hoopis naerma ja loeb osa katkeid valjult ette: „Üks klassiõde kirjutab: „Tere, sitapea, oled ikka loll küll!“ Aga siin teises kirjas ütleb hoopis: „No tere, musirullike!“ Ja veel ühe klassiõe kiri: „Sain lõpuks aega sulle kirjutada. Olin ju haiglas, toidumürgitusega. Ämm tegi nii vägeva pasteedi, et ma hakkasin pärast surema. Tuli kiirabi välja kutsuda.“