TIIU JÄRJEJUTT | Tutvus Jefimiga andis kätte suuna kogu eluks

Sõjaväest, kus õppisin lennukimehaanikuks, vabanesin 1954. aastal. Sõitsin koju Tapale, kuhu olime emaga kolinud enne mu sõjaväkke minekut. Mõnda aega töötasin Tallinna lennuväljal reisilennukite remontijana, hiljem sain tööle Tapale, kus oli suur väeosa peaaegu sadakonna õhusõidukiga.

Minu hooldada oli väike neljakohaline posti- ja sanitaarlennuk Jak-11. Ülejäänud 95 olid reaktiivmootoriga MiG-14 hävitajad, mis tegid hirmsat müra. Kiirlennukeid oli kuulda kaugele väljapoole Tapa linna. Linnarahvale oli muidugi nuhtlus iga päev sellise müra sees elada.

Minu jaoks oli Tapal ilus aeg. Tänu juhusele tutvusin mehega, kelle nimi oli Jefim. Ta oli minust vanem, umbes neljakümneaastane. Noorena oli ta olnud akrobaat Leningradi tsirkuses. Nüüd oli tal väike tsirkusering, kus treenis kümmekond koolilast.