ARMAS ESE | Kuramaa nõiaks kutsutud memme tikandid jõudsid läbi surmalaagrite Eestisse tagasi

Kleidi saamislugu on veidi ähmane. Mu memm, Naha ja hiljem Kureküla koolmeistri Paul Heeringu vanim tütar Lainela, oli tõeline raudne leedi. Ta oskas tulla kõigist eelmise sajandi kataklüsmidest (peaaegu) terve nahaga läbi, nii et sõja ajal kutsuti teda Kuramaa nõiaks. Seda väärtuslikumad on mulle need esemed, mis on läbi tohutute pöörete temast alles jäänud.

Üks nendest on lihtne valge ürp, millel rinnal seto käisekirjad. See on minu rahvuslik rüü, millega käin laulupeol või Seto kuningriigi päeval ehk kannan seda väga erilistel puhkudel.

See kleit on üks minu aardeid, mida olen võtnud nõuks iga hinna eest alles hoida, aga ka kasutada. Sest mis mõtet on aaretel, kui need pole elu osa? Kuidas nad muidu saaksid oma lugu edasi kanda? Olgu, eks ma olen leppinud, et saabub aeg, kui mul tuleb oma aare klaasi taha panna ja võib-olla seinale naelutada. Praegu aga pole seda veel teha vaja, kuigi materjalil on austusväärne iga – peaaegu 90 aastat.