Ema nimel elamata elu tekitab varjatud viha

Maria (45) seisab silmitsi keerulise sisemise võitlusega. Iga kord, kui ta kohtub oma ema Terjega (77, nimed muudetud), tundub talle, et ema on märgatavalt vanemaks jäänud. Seda isegi siis, kui kohtumiste vahele jääb vaid mõni päev. „Aeg libiseb käest! Mu ema saab kevadel juba 78,“ muretseb ta. 

Mariat ei paina üksnes ema vananemine, vaid ka teadmine, et ühel päeval teda paratamatult tema elus enam ei ole. Ei ole enam inimest, kes on ta ilmale toonud ja üles kasvatanud. Inimest, kellele ta võib helistada ja öelda: „Ema, tere!“.

Vältimatu tõde, mis varem või hiljem jõuab igaüheni, on Mariale saanud sundmõtteks, mis varjutab ta elu ja tekitab paanikahoogusid. Õhtud, kui Maria sooviks lihtsalt puhata või sõpradega aega veeta, kuluvad hoopis emale helistamisele või tema külastamisele – mitte alati soovist kohtuda, vaid hirmust hiljem kahetseda. „Mis siis, kui emal on mind just siis vaja?“