Ettevaatust, pohlamarjadega sarnanev leseleht on surmavalt mürgine!

Leseleht on väga mürgine! Tema marjade ja lehtede söömine võib purju teha, aga lõppeda ka surmaga.

Leselehte leidub Eestis kõikjal, ta kasvab niiskemates kohtades sega- ja okasmetsades ning puisniitudel põõsaste varjus. Leselehte nimetatakse ka metsviinamarjaks, oravalilleks, ussimarjaks, viinalilleks ja viinaleheks. Talle on pandud nimeks ka jänesemari, linnumari, rebasemari ja ussimari ja hüütud hellitavalt metsaneitsiks. Ta ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.

Leselehel on kaks piklikku lehte ja ta sarnaneb maikellukesega. Ka tema toimeained on samad mis maikellukesel. Südaja kujuga lehed on otstest kaarjalt teritunud, pealt läikivad, alt matid ja veidi karvased. Taime kõrgus on 7–25 sentimeetrit ja õisik on 10–30õieline kobar, millel on iseloomulik lõhn. Leselehe läikivpunased marjad valmivad augustis või septembris ja ahvatlevad end suhu pistma, aga tegu on väga mürgiste marjadega! Marjad sarnanevad pohladega ning on ette tulnud, et inimesed ajavad leselehemarjad pohladega segamini. Hilissügisel punaseid marju leselehel enam ei märka, sest linnud on need ära söönud. Loomad ja linnud levitavad punase viljaliha sees peidus olevaid seemneid, kusjuures eriti armastavad neid rästad ja laanepüüd. Need seemned ei hävi looma seedeteedes ja leiavad koos väetisega uue kasvukoha. Selleks leseleht oma marju kasvatabki, et punase viljaliha sees peidus olevad seemned saaksid uuesti hakata kasvama neile soodsas pinnases.