ARMAS ESE | Vanaema viimane näputöö

Kristiina Viiron hoiab alles pisikest kinnast, mille kudus tema vanaema Aliide 31 aastat tagasi. Vanaema polnud aastaid enam näputööd teinud, ometi võttis ta siis vardad taas kätte.

Kristiina sai aastaseks, kui vanaema oma maakodust Raplasse kolis, et teda hoidma hakata. „Minu elus on vanaema olnud väga oluline inimene, alati rahulik, kannatlik ja leebe,“ meenutab lapselaps. „Meie juurde ta elama jäigi. Olen temaga väga palju koos olnud — ka kõik suved veetsin vanemaga maal.“

Naise sõnul ei ole vanaema talle kunagi kurja sõna öelnud. „Ma ükspäev lausa mõtlesin, kas mulle meenub midagi, aga ei tulnud praktiliselt midagi meelde. Mulle tuli ette vaid üks juhus, kui vanaema minu lolluse peale väga ehmatas — nimelt tuli mulle pähe, et tore on paberileht põlema panna ja see siis pliidisuust sisse lükata. Lõbustasin end sel moel, aga ühel hetkel paiskus põlev paber pliidi alt kööki. Vanaema, kes sel hetkel sisse astus, ehmatas ikka väga, mäletan siiani tema kohkunud ilmet. Aga et ta minuga riielnud oleks või kuidagi karistanud, seda mulle küll ei meenu,“ jutustab Kristiina.