Tiia Järvpõld: „Kui ma poleks oma elus kukkunud, ei teaks ma, mis on õnn.“

Varvaste abil maalivat kunstnikku ja kirjanikku Tiia Järvpõldu (54) pole elu hellitanud – sünnitrauma, ebaõnnestunud operatsioon, muinasjutulisest armastusloost vägivaldseks muutunud abielu, lahutus ja kolmest lapsest eemale jäämine. Loomult elurõõmsana on ta aga minevikuga ammu rahu teinud, naudib elu täiel rinnal ja saab peagi kolmanda lapselapse vanaemaks.

Tiia kodus Kaagveres kolmanda korruse korteris kõnnib mustakarvaline kass Pätu elegantsel sammul mööda tuba, riivates sabaga kapi najal püsti olevat maali, millel punase kleidiga naine istub kuuvalguse vihus pargipingil. See õrn olevus Tiia varvaste all äsja valminud maalil „Valguselaps“ meenutab väga teda ennast – talle on alati meeldinud kanda kauneid naiselikke riideid ja valgusvihus on ta olnud suurema osa oma elust. Nii meedia rambivalguses kui ka kaitseingli hoidva silma all.

Tiia elus on olnud aegu, kui tema loomupärane rõõmus meel ja eneseväärikus said nii tugeva hoobi, et kuskilt ei paistnud enam ühtegi valguskiirt. Neil aegadel hoidis teda elus siiras usk, et valguskiir on alati kuskil olemas, lihtsalt vahel on see silma eest varjul.