TIIU JÄRJEJUTT | Isa otsustas, et see pole tema sõda
Ene Pajula, 3. august 2023
Kuigi mu emapoolset vanaema Anisjat tabasid rängad saatuselöögid — muu hulgas käest ja jalast ilma jäämine —, suutis ta teha palju majapidamistöid. Kuigi päris kõigega ta hakkama ei saanud, oli temast ikka abi, kui oli vaja midagi tõsta, lükata või tõmmata.
Samas oli temas tubli annus daami. Sellist siniverelist, pisut üleolevat. Küllap seetõttu vaatas ta ülevat alla ka mu isale ja oli seisukohal, et mu ema väärinuks kedagi paremat. Vahemärkusena olgu öeldud, et minu vanemad olid abielus 53 aastat ja elasid koos kuni mu isa surmani.
Anisja üleolev hoiak oli ka põhjus, miks me teda vanaemaks, memmeks või kellekski sarnaseks ei kutsunud, vaid alati prouaks. Pereliikmete vahel kutsuti teda ka Anniks.