TIIU PEATOIMETAJA VEERG | Ärge unustage taevasse vaadata!
Eha Kruus, 3. august 2023
Mida aeg edasi, seda sagedamini leian end mõtlemast, et aeg ise ongi üks suur varandus. Põen seda eestlaste tavalist haigust, et aega pole.
Kuhu see aeg siis kaob? Pudeneb näppude vahelt nagu liiv rannas, mis tuletab meelde, et randa polegi tänavu jõudnud.
Pole jõudnud ka piisavalt oma lemmikuid suviseid retki ette võtta. Nimelt stardime kahekesi — mina ja mu ratas — koduukselt, ilma et enne oleks peas mõtteoidu, mis suunas või kuhu üldse. Põhja, lõunasse, itta, läände? Kuhu aga rattad viivad! Nii leian end mustikametsast, vaiksest aedlinnast, võsa vahelt, koos autodega maanteelt või hoopis uniselt kruusarajalt, mis ei lõpe ega lõpe. See on üks mu viise akusid laadida ja selleks lihtsalt pean oma defitsiitset aega näpistama.