Ravimatut haigust põdev mees: „Pärast diagnoosi saamist jäin vaimselt ratastooli.“

Indrek Heimrik Lundava (55) on juba üle kümne aasta elanud ravimatu pahaloomulise luuüdikasvajaga. Ta ütleb, et vähidiagnoos lõi ta esialgu vaimselt pikali, aga kuna ta on kristlane, siis just usk on teda haigusega leppimisel ja karmi diagnoosiga elamisel toetanud.

Indrek lõpetas Tallinna transpordikooli ning tegi pärast seda mõned aastad erialast tööd. Siis hakkas ta ehitajaks, kuna oli buumiaeg ning see tõi paremini sisse. Tagasi vaadates tunnistab ta, et ega see kõige ilusam aeg polnud: „90ndatel oli ehitusel töötamine ikka metsik: tööd tehti ööpäev läbi ja kogu aeg käis üks suur joomine. See kõik kurnas kõvasti organismi. Ühel hetkel tulin ehituselt ära ja sain Vanalinnastuudiosse lavameheks.“ 

2007. aastal ei saanud Indrek ühel hetkel enam üldse kõndida. Valu põhjustasid lülisamba diskid ja tuli minna seljaoperatsioonile. See oli esimene kord, kui ta hakkas oma tervisele mõtlema. „Tegin otsuse, et loobun alkoholist. Ühel hetkel pani aga Vanalinnastuudio uksed kinni ja jäin kaheks aastaks töötuks – parasjagu oli majanduskriis ja tööd raske leida. Lõpuks sain tööle Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskusesse, kus hooldasin õnnetuse tagajärjel ratastooli jäänud mehi. Need viis aastat avasid mu silmad – nägin, kuidas nad võitlesid ja hakkama said. Ratastoolis meestel oli selgelt endine elu ja õnnetusjärgne praegune elu. Sain teada, kuidas minnakse ühest elutsüklist teise. Nad olid hästi lahedad poisid,“ meenutab ta.