TIIU KIRJUTAMISVÕISTLUS | Mööda teed, klaasikildudega kaetud...
Suvine päikesepaisteline hommik oma linnulauluga meelitas mind õue. Paljad jalad igatsesid kastese rohu kallistusi. Otsustasin lambad heinamaale viia. Karjamaa kastesemärjale rohule jäid meie minekust maha tumedad jäljeread. Märg rohi pani jalgades vere käima ja mul ei tulnud mõttessegi tuppa jalavarje otsima minna. Mis neil viga mind koridoris oodata!
Põõsaste taga oli metskits talledega sööma tulnud. Lambad ja kitsed heitsid üksteise poole ebalevaid pilke, aga tühi kõht ja rammus rohi meelitasid neid leppima ning süüa jätkus kõigile. Lammaste kettide vaiad oli vaja maasse vajutada. Juba kahetsesin, et jalavarjud koju puhkama jätsin. Paljajalu oli vaiu valus maasse vajutada, sest õhuke jalalaba ja tugev raudvai ei olnud just kõige suuremad sõbrad.
Õnneks oli kannanahk paksem ja nii saingi villakerad lõpuks karjamaale pargitud. Koju pöördudes lugesin veel metskitsepere üle. Ema ja neli talle. Selline tallede hulk on ühele kitsele liig. Järelikult pidi kuskil põõsaste varjus veel üks kitsemamma oma kõhtu täitma. Asusin koduteele. Eemal lendas madalalt kanakull. Varblasteparv pani tema eest parinal lendu, peites end suure kuuse okstesse. Korraga jäin jahmunult seisma!