Otsides lähedasi: mälupildid vanaemast, kes armastas lapselast eemalt

Kas kunagi Pikajärve invaliididekodu pesuköögis töötanud lahke naine võis olla minu vanaema? Milline oli tema iseloom ja saatus? Just sellised küsimused keerlesid Inglismaal elava Kaja Määritsa (53) peas pärast vanemate surma.

Kaja lahkus Eestist 2004. aastal, olles 37 – kõigepealt Iirimaale ja varsti sealt edasi Inglismaale. Enne seda töötas ta Põlvas müüjana, oli ka kaupluse juhataja. Ta rändas välismaale koos onutütrega, oskamata sõnagi inglise keelt. Eestisse jäid maha kaks poega, kes olid emale õpetanud selgeks laused: „What’s your name?“ ja „Where are you from?“ („Mis su nimi on?“ ja „Kust sa pärit oled?“).