Jürgen Merilind: „Arstid peavad oskama ka ise ennast kehtestada, poejärjekorras ei pea patsientidele nõu andma.“

Kui perearstide Eero ja Kristeli kolmest lapsest vanim — Jürgen — keskkooli lõpetas, tundus arstiteaduskonda astumine talle iseenesestmõistetav, ta isegi ei kaalunud muid variante. Vanemad ei avaldanud talle selleks mingit survet, vähemalt teadlikult mitte.

Eero Merilind (52), Nõmme perearst

Jürgen sündis Tartus VI kursuse tudengite lapsena. Meil oli tuba üliõpilaste ühiselamus, kus vahel polnud sooja vettki. See oli keeruline, vaene ja raske aeg. Olime Tartus kahekesi, vanavanemad olid Tallinnas. Kui Kristel pidi praktikumi minema, olin mina lapsega õues, vahepeal tuli ta pojale rinda andma. Mina käisin praktikumis teisel ajal. Üks õppejõud küsis, et ta ei saa aru, vahepeal on Merilind mees ja vahepeal naine. Kui läksime lõpueksami tulemusi teada saama, oli Jürgen meil korvikesega kaasas. Kuulasime tulemused ära, poiss oli kogu aeg vait. Kui hakkasime ära minema, tegi Jürgen häält ja professor hüüdis: „Lapsega auditooriumis!“