TIIU JÄRJEJUTT | Ei kummarda ta saksa ees, ei tõmba küüru selga!

Mu emapoolne vanaisa Henn on minu meelest parim näide eestlaste tervest mõistusest ning kiirest kohanemisvõimest, milleta me oleksime ilmselt ammu maa pealt ära kadunud. Ikka see vana kristlik põhimõte, et andku issand sulle meelekindlust leppida asjadega, mida ei saa muuta, jõudu muuta asju, mida sa muuta saad ja tarkust nende vahel vahet teha.

Niisiis sai mu vanaisa väga kiiresti aru, et vähemalt mõnda aega pole Eesti Vabariigil enam lootust ennast kehtestada ja midagi tuleb ellujäämiseks ette võtta. Nii andis ta oma aiandi juba 12. jaanuaril 1945 üle Tallinna elektrijaamale abimajandiks. Sellega sai ta oma elutöö säilitada ja ise edasi juhatajaks jääda. 

Ent ajad läksid järjest karmimaks ja 1947. aastal tunnistati ta kulakuks. Mäletatavasti oli bolševike seisukoht see, et kui keegi oli kasutanud võõrast tööjõudu, oli kaelakohut väärt. Aiand oli  päris suur, seal oli alati 5—10 töötajat — suvel rohkem, talvel vähem. Vanaisale ei heidetud ette niivõrd seda, et ta kasutas võõrast tööjõudu enne sõda, vaid et ta tegi seda sõja ajal.