URIINIPIDAMATUS VÕTAB ELURÕÕMU: viis põhjust, miks põis ei pea

Uriinipidamatuse ehk uriini inkontinentsi all mõeldakse korduvat, pikema aja jooksul tahtele allumatut uriinieritumist, millega kaasnevad oluline elumõnu langus, hügieeniprobleemid ja sotsiaalsete suhete halvenemine. Üks juhuslik uriinieritus ei ole seega veel uriinipidamatus!

Uriinipidamatusega kaasnev võib viia veelgi tõsisemate probleemideni: eraldumine aktiivsest elust, tuttavatest ja lähedastest, toimetulekuraskused, depressioon, vaimse võimekuse langus ja muu. Patsient võib hakata vältima aktiivset liikumist, aga sellega kaasneb vaagnalihaste nõrkus ja probleem süveneb. Oht on ka kehakaalu tõusuks koos sellest tulenevate riskidega nagu suhkruhaigus, kõrge vererõhk, südamepuudulikkus, liigesevaevused. Sageli hakkab patsient katsetama võtteid uriinikoguse vähendamiseks, neist tõsisem on vedeliku piiramine, mis omakorda võib põhjustada tervisemuresid — enesetunde halvenemine, koormus neerudele, kuseteede põletik ja kivide tekke risk.

Uriinipidamatus on seega tõsine meditsiiniline probleem, mille põhjuseks on mõni muu haigus või seisund. Uriinipidamatusega patsient peab pöörduma valehäbita arsti vastuvõtule. Meie meditsiinikorralduses on selleks perearst, kes täpsustab vaevused, korraldab esmased põhjendatud uuringud ja konsultatsioonid. Nii jõutakse uriinipidamatust põhjustava haiguse või seisundini ning on võimalik selle tõenduspõhine käsitlus. Meeskonnatööna saab avastatud haigust individuaalselt ravida või vaevust leevendada ja nii uriinipidamatust oluliselt vähendada. Olenevalt vaevustest kuuluvad meeskonda erinevad spetsialistid — perearst, pereõde, uroloog, günekoloog, neuroloog, inkontinentsiõde, taastusravi spetsialist ja teised.