REET LINNA | Hambaarsti juurde minnes külm higi otsa ees

Olen see põlvkond, kes on lõputult kuulanud Kukerpillide „Hambavalu laulu“: ei hambaarstist tea ma miskit asja hullemat ja hambaarsti kabinet mul põrgut meenutab!

Mina, nagu paljud meie lugejad, olen nõuka ajal istunud hambaarstitoolil, mis nüüd on muuseumieksemplar. Tallinnas umbes praeguse Viru keskuse koha peal oli paarikorruseline ehitis, kus asus hambaravikabinet. Seal oli üks vanem proua, kes meie pere hammaste kallal toimetas. Ema käe otsas meid õega sinna veeti. Minu hambad olid küll kenad valget värvi, aga väga kehvad. Ma tõesti ei tea, miks, sest magusat ja rämpstoitu polnud sel ajal ju üldse. 

Igatahes saime õega mõlemad suhu ühe tinaplommi teise järel. Puur pandi käima ja ilma igasuguse tuimastuseta. Päris jube oli! Ei taha kohe meenutadagi.