Tõlkija Krista Kaera elus on raamatud alati olnud tähtsal kohal. „Teadmisi saab tänapäeval igalt poolt, aga seda õhustikku, mis hinge toidab, ei saa Google’ist.“

Tõlkija ja Varraku kirjastuse peatoimetaja Krista Kaer (72) hakkas lugema nelja-aastaselt ja on eluaeg raamatuid armastanud. Talle oli eeskujuks isa, kel oli raamat käes isegi söögilaua taga. Tütargi võttis selle kombe omaks.

Krista kasvas üles Tapa lähedal Vanamõisa külas, kus tema ema Hilda oli väikese Põima algkooli juhataja ja õpetaja. Maja ühes tiivas oli kool, teises elas koolijuhi pere. „See oli väga väike kool, õpilasi nii paarkümmend. Kaks klassiruumi oli – ühes olid koos 2. ja 4. klass, teises 1. ja 3. Viiekümnendate keskpaigas, kui mina hakkasin koolis käima, elektrit majas veel polnud. Laes rippus petrooleumilamp, mille valgel peeti ka kooli nääripidu. Varsti siiski pandi elekter majja,“ meenutab Krista.

Kristal on huvitav kuulata praegu väikekoolide ümber käivaid arutelusid. Tema koolis käis õppimine nii, et peale ema oli veel üks õpetaja, nad andsid kõiki aineid. Vahetunnis jooksid lapsed õues. Koolimaja juures oli ilus suur park ja tiik, kus ujusid pardid. Tiigi taga olid spordiväljakud, kuusehekk, põõsad. „Koolimaja oli vana. Kunagi pärast seda, kui olin sealt ära läinud, tähistati kooli 100 aasta juubelit. Kohapeal küpsetati leiba ja mu vanaema, kes meie juures elas, tegi munavõid, seda määriti leivale. Kooli toodi kohalik piim ja tee, see oligi koolitoit ning maitses suurepäraselt. Eraldi kokka polnud,“ kirjeldab Krista maakooli lihtsaid olusid.