Minejate käehoidja: kui patsiendid hinge ei poeks, poleks elu-surma piirimaile enam asja

Tallinna Magdaleena taastus- ja onkoloogiakeskuses töötava kliinilise psühholoogi Inna Narro-Taimsaare (53) patsientideks on inimesed, kes on ette võtmas oma viimset teekonda. Inna on suure hinge ja südamega naine, kes hoiab nii lahkuvate inimeste kui ka nende lähedaste hinge.

Inna juhtlause elus on üllas – inimesed ei vaja haletsust ega kaastunnet, vaid mõistmist ja armastust. Ta on aastaid töötanud onkoloogiapatsientide ja nende peredega, samuti inimestega, kes vajavad toetust hirmude, ärevuse, depressiooni ja leinaga toimetulekul. Ta on ka koolipsühholoog Pirita majandusgümnaasiumis.

Inna esimene kokkupuude surmaga oli nelja-aastasena, kui ta pere kutsuti naabrite poja matustele. „Need olid kurvad peied, sest lahkunu oli 20aastane ja valinud siitilmast minekuks vabasurma,“ meenutab ta. Sel ajal oli komme saata lahkunu viimsele teekonnale kodust. Kui ühes ruumis pakuti peielistele suupisteid, läks Inna tuppa, kus noor mees keset lillemerd magas. „Kui puudutasin surnu kätt, tundus see külmus teistmoodi kui lumi või metall. Ma ei tundud sel hetkel hirmu, vaid hoopis rahu.“