TIIU JÄRJEJUTT | Päike paistis kogu aeg ja jõuluvana käis igal aastal

Kuna mu vanemate abiellumise ajal aprillis 1954 olin mina juba nelja-aastane, sain ma seal juures olla. Mäletan vaid seda, kuidas kõik minult küsisid: kas on uhke oma vanemate pulmas olla? Muidugi on, ütlesin mina, ega saanud aru, mis neid itsitama ajas. 

Mis mind hiljem huvitama hakkas, oli see, et ema pruudikimp oli sirelitest. Küsisin siis isalt, et mis värk ometi – ta ju ikkagi aednik, kas uhkemaid lilli poleks leidunud? Isa ütles, et olen jätnud kahe silma vahele ühe tähtsa asjaolu: pulm toimus 17. aprillil, nii et need sirelid tuli spetsiaalselt ajatada!

Minu lapsepõlv oli helge. Kurejutte mulle ei aetud – kui küsisin, kust ma tulin, siis näitas ema kasvuhoones ühte kurgitaime ja ütles, et leidis mu selle lehe alt. Olin täiesti rahule jäänud.