MINU JUURED | Akadeemik Jüri Engelbrecht: ärevatel sõja-aastatel pidas meie pere ka põgenemisplaane. Midagi tuli aga vahele...

Akadeemik Jüri Engelbrecht on terve elu Tallinnas elanud, aga vanemate kaudu on ta juured Tõrvas. 1941. aastal sai Jüri isa oma kodumajas Rahumäel pommikilluga pihta ja suri, kui poeg polnud veel kaheaastanegi. Nii oli Jüri peamiseks kasvatajaks ema, kelle õpetussõnad on pojas sügavalt juurdunud.

Jüri Engelbrecht sündis 1939. aastal Tallinnas Knüpferi erakliinikus. „Kuna isa sünnipäev oli 1. jaanuaril ja ema oma 1. aprillil, siis on minu sünnipäev perekonna traditsioone järgides 1. augustil,“ ütleb ta. Isa Kusta (1890–1941) ja ema Amalie-Marie (1903–1993) elasid siis Rahumäel. 1941. aasta märtsis langes üks pomm kõrvalaeda. Isa seisis parasjagu verandal, sai pommikildudega pihta ning suri verekaotusse. Pianiinol, mis praegu on Jüri tütre Kersti pere valduses, on siiani paar killujälge.

Muidugi ei ole Jüril mälestusi ei isast ega esimestest eluaastatest Rahumäel. Kui oli 1944. aasta märtsipommitamine, kartis ema jääda samasse majja, kus isa oli surma saanud. Nad said toa Kõrge tänavale ning viisid mööbli ja muud asjad tuttavate juurde Kurni tänavale hoiule. Nii Engelbrechtide koju kui ka majja, kus oli mööbel, tuli sisse Vene sõjavägi. Pere raamatud läksid ahju, vaid Nobeli laureaatide hõbeümbrises sari punases kalingurköites jäeti puutumata. Alles jäi ka fotoalbum, aga pildid olid sealt välja rebitud – nii polegi Jüril eriti pilte oma sugulastest. Hiljem sai pere oma Rahumäe majja tagasi minna. Õnneks oli see piisavalt väike, nii et ei kuulunud natsionaliseerimisele, aga igasse tuppa pandi elama üks pere, nagu tol ajal kombeks. Ajapikku õnnestus sundüürnikest siiski lahti saada. Enamiku asju sai ema tagasi, aga fotosid mitte. Osa mööblist on nüüd Jüri laste kasutuses.