RAHVAPÄRANE RAVIM: paakspuu kaitseb, paakspuu teab, varsti kõhu lahti veab

Kuigi paakspuu rahvapärased nimetused, nagu hundipaats, hundiupats, undiõunap, soetoomepuu, soemarjapuu jt eesti rahvusloomale hundile osutavad, pole võsavillemi seos põõsaga sugugi selge.

Kummalisel kombel kannavad meie tõeliselt suured puud mänd, tamm, kuusk, kask ja pärn lühikest, enamasti neljatähelist nime. Seevastu kasvult vähemad vennikesed, kes sagedasti hoopis põõsana esinevad, näikse oma alaväärsuskompleksi püüdvat vähendada justkui neid vägevamaks sirutava järelliitega: paakspuu, türnpuu, lodjapuu, kontpuu, kukerpuu, viirpuu, jugapuu jt.

Paakspuu levik Eesti looduses ei ole ulatuselt laita, kuid tagasihoidliku loomuga ravimtaim oskab ennast osavasti teiste põõsaste sekka maskeerida, otsekui oleks oodata kutset rindele või tegu luuretööga. Paljastada aitavad teda valgete kriipsukeste ehk lõvedega pikitud mustjas koor ning pealt tumerohelised, kuid alumisel küljel esiletungivate roodudega lehed. Kellel ikka veel kahtlusi, aga terav nuga või küüs omast käest võtta, võib väheke koore sisekülge kraapida, ja kui seal purpurpunane aluskiht peaks paljastuma, on asi kindlamast kindlam.