Merike saavutas lõpuks oma heaolukaalu: „Õnn ei peitu mahavõetud kilodes, vaid mõtteviisis ja enesetundes.“

Noores eas oli Merike Kütt (49) klassikaaslastest kogukam ja tundis end seepärast inetu pardipojana. Emotsionaalne söömine pakkus vaid lühiajalist lohutust ja dieedid ei andnud soovitud tulemust. Luigena hakkas ta end tundma alles siis, kui mõistis, et muutused ei alga väljast-, vaid seestpoolt ehk mõtteviisist.

Parem Elu Koolitused looja ning Figuuritajate hing ja süda Merike istub Tartus minu vastas oma hubase nõustamistoakese tugitoolis. Temast kiirgab rahu, rõõmu ja endaga rahulolu. On raske uskuda, et seesama sale, enesekindel ja särav naine tundis end väiksena maailma kõige koledama ja paksema tüdrukuna. Aga just nii see tema sõnul oli.

Koolis narriti ja kiusati teda ta kehakaalu pärast. Oma valu varjas ta naeratuse taha, aga koju jõudes lasi pisaratel voolata ja lohutas end rohke magusaga. Sellest kodus puudus ei olnud, sest Merikese ema oli kondiiter. Aina vähem oli ta oma kehaga rahul. „Käisime tüdrukutega koolis arsti vastuvõtul ja mäletan, et mul jooksis hirmuhigi selgroogu pidi alla ja peopesad olid higised. Mõtlesin, kuidas saaks nii teha, et ma oleksin üksinda ruumis, kui ma kaalule astun. Ma nii häbenesin oma kaalunumbrit. Õnneks ma ei mäleta enam, kui suur see oli, küll aga mäletan tüdrukute reaktsiooni – issand, kui palju sa kaalud!“ Pärast tunde koju jõudes sirutas Merike taas käe ema hõrgutiste järele.