MINU HAIGUSE LUGU | Jõmakad rinnus: kulus aastakümneid, et tulla toime rütmist välja käiva südamega

Südamerütmihäired algasid mul pärast esimese lapse sündi kohe sünnitusmajas. Siis kadusid justkui ära, sest ilmselt võttis beebi kogu mu aja ja hõivas mõtted, ilmusid aga taas mõne aasta pärast — pärast teise lapse sündi samamoodi otse sünnitusmajas. Need väga kehvasti talutavad vahelöögid on minuga praeguseni, kui olen 57aastane. Staaž on seega juba ligi 40 aastat.

Südame vahelöögid on teaduslikult hoopis ekstrasüstolid ehk lisalöögid. Me ainult tunnetame seda nii, nagu jätaks süda vahele. Tegelikult on see hoopis lisa- ehk ekstralöök, mis tekib enne oma õiget aega. Süda ju on loodud hoidma oma rütmi ja see pauk, mida me enda sees tunneme, on hoopis pikem paus, et järgmine löök saaks toimuda oma õigel ajal. Kui normaalne rütm on tukk-tukk-tukk-tukk, siis ühe vahelöögiga on see tukk-tukk-tukk-tukk. 

Nooruke, nagu ma olin, seostasin südame jukerdamist surmaga või vähemalt suremise algusega. Elasin, surmahirm põues. Sest mis on kõige tähtsam organ? Õige — süda! Ja mis saab siis, kui see hakkab vist seisma jääma? No surm tuleb!