RAHVAMEDITSIIN | Õitsval toomepuul tugev lõhn, hõlpu leiab vaevas kõht

Otsekui viies kolonn suudab toomingas teiste roheliste vendade seas kauaks märkamatuks jääda. Pruugib aga mai lõpp või juuni algus kätte jõuda, kui maskid langevad ja toomepuu õitsema lahvatab. Sellel ajal mööda Eestit ringi sõites võib näha, kui uskumatult palju on meie mail toomingat. Seda on juba lõhnastki tunda!

Vana rahvajutu järgi olevat toomingale lõhna andnud vanakuri ise. Õnneks ei suutvat peninukkide nina toominga ja inimese lõhnal vahet teha, mistõttu saavat koerakoonlaste eest toomingapõõsasse peitu pugeda. Sakslaste uskumuse kohaselt käivat toomingast kauge kaarega mööda isegi nõiad ja muud paharetid. Siit arvatavasti tuleb meie läänesaartel levinud tõrjemaagiline komme tuua suvistepühaks kase asemel kambrisse hoopis toomingad.

Õitsev toomingas on põllumehele selge märguanne, et nüüd on aeg kartul maha panna. Varem võeti toominga õitsemist kui looduse märguannet alustada linakülvi, Lõuna-Eestis ka nisu külvamist. Võrtsjärve ja Peipsi kalurid on toome õitsemisega sidunud latika kudeaja saabumise, neid kalu kutsutakse toomelatikateks. Vahva on tähele panna selles väljendis sisalduvat tegusõna. Toomingate rohke õitsemine ja viljumine ennustas tegusust külarahva seaski: see oli endeks tüdrukute mehelesaamisele koos üheksa kuu pärast järgnevaga.