ARMAS ESE | Akordion, mis rõõmustab juba mitmendat põlvkonda

Ly Ardam (60) on põllumajandus- ja toiduameti spetsialist, kelle igapäevatöö on hoida silm peal jaekaubandusega tegelevatel toiduettevõtetel. Töö on pingeline ja täpsust nõudev ning loomingulisusele suurt ruumi ei jäta. Ometi on ka see pool Lys alati olemas olnud. Tema elus on väga tähtsal kohal muusika ning muusikaga on seotud ka talle kallis vana akordion.

Akordion tuli Ly ellu siis, kui ta oli vaid paariaastane mudilane. „Mu isa oli kuldsete kätega mees ning temasuguseid kutsuti alalõpmata appi ehitustele või remonti tegema,“ meenutab Ly. „Ja ega siis ju abilistele sugugi mitte alati rahas makstud, sageli ikka natuuras, asjades.“ Küll tulid väsinud töömehed objektidelt koju käntsaka liha, küll käsitsi kootud kindapaari, küll pudeliga. Ly isa tõi ühel ilusal õhtul sedasi majapidamisse aga räsitud moega muusikainstrumendi. Kuigi mees pillimängu kunagi õppinud polnud, sai ta akordionist hääle kätte ning see tekitas lapseski suurt põnevust. „Oi, see akordion oli ikka täitsa väsinud,“ räägib Ly. „Rihmad olid võidunud, lõõtsal augud sees, aga minu jaoks oli see täiesti uus maailm. Muudkui venitasin pilli ja kuulasin, milliseid põnevaid hääli temast välja tuleb.“

Tänu vanale akordionile tekkis tulevasel ametnikul muusika vastu nii suur huvi, et ta käis seitse aastat klaveritundides. Kuigi temast interpreeti ei saanud, jäi lõõtsaga imevigur teda kõikjal saatma. „Mäletan, et seda pilli sai keskkoolis kääksutatud ja kaasas oli ta mul isegi ülikoolis, kus tema abil sai kursusekaaslastega nii mõnigi meeleolukas pidu ära peetud. Hiljem proovisid akordionit kodupõrandal mängida mu oma lapsed,“ ütleb Ly heldinult oma pere põlvkondi liitvale muusikainstrumendile mõeldes.