OH AEGU, OH KOMBEID | Kuidas suhelda noortega? Tänitamata ja näpuga näitamata!

Hiljuti sain kõne oma varateismeliselt õepojalt, kellega ma polnud nädalakese rääkinud. Helistas niisama uurimaks, kuidas tädil ja onul läheb. Me ikka aeg-ajalt püüame rääkida, isegi kui ei ole millestki – vähemasti saame üksteise häält kuulda.

Vestlused õepojaga on pannud mind kriitiliselt hindama, kuidas ma temaga suhtlen. Tema on noor ja tema jaoks olen mina vana ehk meil on ilmselgelt põlvkondade erinevus. Ma olen püüdnud mõtestada lahti, kuidas saavutada noorema põlvkonnaga viisakas suhtlemine, ilma et ma ennast kaotaksin.

Ma ise ei ole siiani unustanud vestlusi oma vanemate ja vanavanematega. Peamine, mis mulle eriti seoses vanavanematega meelde on jäänud – kuidas nende ajal oli ikka kord majas, noored olid viisakamad ja austasid vanemaid inimesi. Kui aus olle, mõtlen selle näägutamise peale ma siiani õlgu võbistades. Ilmselt vanavanemad püüdsid anda edasi oma teadmisi, kuid viisil, mis minu silmis ei olnud viisakas ega austav.