Ränka koolikiusu kogenud naine: mind piirati pea iga päev ümber ja kõik võisid minuga teha, mis pähe tuli

Elus on ikka nii, et mõnel kulgeb see nagu lepase reega, teisel aga üle kivide ja kändude. Viimati mainitu iseloomustab ka Raili Sule (50) saatuse keerdkäike. Lapsena elukohavahetusega kaasnenud räige koolikius jättis ta ellu sügava jälje.

Raili elas 11 esimest eluaastat Tartus. Siis tuli vanematele pähe tema jaoks saatuslik otsus. „Juba plikana oskasin ma ette öelda, et pange tähele, Võrust algab mu kannatuste rada. Aga kes mind, plikatirtsu, kuulas. Arvati, et see on lapsik tuju,“ meenutab Raili. „Ma võin oma lapsepõlve jagada kaheks osaks: Tartu aeg ja Võru aeg. Kumbki ei olnud hea aeg. Erinevalt teistest Supilinna lastest ei lubatud mind õue mängima. Vanemad kartsid, et äkki keegi kiusab mind või saan ma hakkama mingi rumalusega ja teen perele häbi.“

Isaga läbisaamist polnud Railil juba lapsepõlvest saadik. Ta mäletab, et uksed paukusid kodus pidevalt ja ema pidi toas hiirvaikselt liikuma, et perepead mitte ärritada. Teismeeas Raili kõndis kui sütel, pidi taluma isa vängeid ütlemisi ning kuulma, et ema on ta ära hellitanud. Ja mida pidi tüdruk tundma siis, kui isa alalõpmata ähvardas end üles puua. „Nüüd, kui ma olen 50aastane, on kõik need emotsioonid selgelt meeles ja isegi praegu seda rääkides hakkab mul süda kloppima ja käed värisema,“ tunnistab Raili.