MINU JUURED | Raul Vaigla vanaisad olid kuldsete kätega töömehed

Muusik Raul Vaigla (62) mõlemad vanaisad olid kuldsete kätega töömehed. Jaan oli mööblitisler, aga teda pole Raul kunagi näinud, sest ta küüditati Siberisse. Vanaisa Valdur oli pottsepp, kes väga hoidis oma pojapoega. Basskitarrist Vaigla teeb nalja, et temagi töötab kätega nagu vanaisad.

Raul kasvas üles Jõgeval. Ta oli pere ainus laps, elas koos ema Vaike ja isa Einoga Jõgeva kesklinnas. Vanaema Kati elas äärelinnas ja lapsele tundus poolteist kilomeetrit sinna vantsimist päris pikk maa. Maavanaema ja -vanaisa Marta ja Valdur elasid veel kaugemal – nende juurde Torma kanti Vaiatusse oli oma 20 kilomeetrit.

Rauli sõnul elas ta täiesti tavalist väikese poisi elu: lasteaiast koju, siis õue, poistega mängima, siis tuppa - nii nagu elu ikka käib. „Rohkem olin ema laps, tema tegeles põhiliselt minuga,“ ütleb ta. Isa töötas Jõgeva KEKis varustusinsenerina, ema oli kuni pensionini ametis kohalikus perekonnaseisuametis. „Ta pani abiellujaid paari, tema käe alt on enamik tolleaegseid Jõgeva inimesi läbi käinud, üks neist oli Alo Mattiisen, ja ka Henry Laks käis tema juures abiellumas,“ jutustab Raul. „Ema töökohast sai alguse ka minu muusikuteekond. Abielude registreerimisel olid muusikalised vahepalad, vahel laulsin mina siis mõne laulu. Üks laul oli: „Kus on minu koduke, koduke nii armsake. Seal, kus isa, emake, seal on minu koduke.“ Lasteaias pandi mind üritustel laulma ja tantsima, ju jäin õpetajatele silma.“