ARMAS ESE | Beebitekk, mis on peres juba kolmandat põlve

Tallinlanna Eve Jürgens (65) ütleb, et kui tema esimene lapselaps sündis, otsis ta mälestusesemete hulgast üles oma lapsepõlve beebiteki. „Mõtlesin, et appikene, see on ju juba peaaegu seitsekümmend aastat vana ja sellel on täitsa väärikas ajalugu!“ meenutab naine.

Tekikese olid ostnud tema vanemad, kui 1947. aastal sündis nende esimene laps, Eve vanem vend Gunnar. Kaksteist aastat hiljem hakkas seda kasutama väike Eve. Ise vanaemaseisusesse jõudnud, tekkis Evel mõte, et kuna tekk on olnud tema venna, tema enda ja ta laste katja, tuleks armas ese lapselaste tarvis korda teha. „Korrastasingi teki, heegeldasin äärepitsi ja tikkisin peale asjaosaliste nimed. Viimased üheksa aastat oli tekike Soomes tütrepoeg Brandon-Rihardi kasutada, kes oli päris kurb, kui pidi sellest tädilapse kasuks loobuma.“

Eve ütleb, et beebitekk on aastatega ikka kõvasti vatti saanud – sellega on mängitud aias, võetud kaasa randa, piknikule ja marjule. „Kui meil ükskord katust tõrvati, langes muru peale tõrvapiisku ja ka tekk sai pihta. Paar plekki on seal siiani, kuigi emaga kahekesi puhastasime seda võiga. Pestud on teda muidugi ka sadu kordi,“ tõdeb Eve. „Nooremana ei osanud selliseid ajalooga asju eriti hinnata, tahtsid ikka midagi uut ja paremat. Samas polnud ju midagi saada. Isegi mähkmete õmblemiseks vajalikku marlit sai osta vaid naistenõuandla tõendi alusel ja raha muidugi ka nappis, nii et kapipõhjast leitud beebitekil oli suur praktiline väärtus.“ Nüüd on ajad teised ja kaupa külluses, aga õnneks osatakse väärtustada ka ajalooga asju.