TIIU JÄRJEJUTT | Ehtekunstnikuks enesestmõistetavalt

Anne Roolaht ütleb, et ehtekunstniku jaoks seisneb andekus eelkõige töö tegemise oskuses. „Kui see oskus on olemas, saad oma annet arendada. Oluline on ka loominguline mõttevabadus ja et kunstnik end millegagi ei piiraks. Ma ise olen end veidi piiranud traditsiooniliste materjalidega: hõbe, kivid, puit, mammutiluu.“

Juba lapsena mõtles Anne, et just ehtekunst võiks olla tema tee. „Mäletan, et vanaisa viis mind vaatama filmi Modiglianist Gérard Philipe’iga peaosas ja kuidas see mind mõjutas. Mõtlesin sellele väga palju, et maalikunstnikku minust ei saa, aga ehtekunst tundus põnev. Ega mul siiski tulevasest ametist täpset ettekujutust ei olnud, kui instituuti sisse sain. Kui gaasileeki nägin, siis natukene kohkusin. Aga pidin hakkama saama, sest metallikunst oli mu ainus valik.“

Aastatel 1984–1989 kunstiinstituudis õppinud Annele on õppejõududest eelkõige meelde jäänud Ane Raunam, samuti Leili Kuldkepp, kelle kursus oli tema jaoks sügavalt avardav. Unustamatu mulje jättis suvine etnograafiapraktika Mari Pärtelpoja juures tema suvekodus Ruhnu saarel. „Ruhnu on väga kihvt paik, seal on nii mõnus ja turvaline – metsas oled nagu omas toas. Kõik on ilus ja miniatuurne. Mitusada aastat vana puukirik oli nii pisikene, et kui hakkasin torni minema, pikka kasvu nagu olen, sain juba peaaegu kella katsuda.“