Mulgi putru valmistades hoiame kultuuripärandit ja saame kõhu soodsalt täis

Mulgi puder ehk seakõrnetega tangu-kartulipuder on pärit Lõuna-Eestist Mulgimaalt ja saanud selle piirkonna järgi ka nime, kuigi tänapäeval süüakse seda toitu kogu Eestis.

Mulgi puder on eestlaste toidulaual olnud juba väga ammustest aegadest ja kantud ka Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse, aga tänapäeval koondub selle nime alla lõpmatu hulk versioone, mida kodudes valmistatakse ja mille retsepte perekonniti põlvest põlve edasi antakse. 

Mulgid usuvad, et kõige parem mulgi puder valmib puuküttega ahjus hautades, ent sama hästi saab putru teha ka pliidil. Valmistamine on lihtne: enamasti pannakse poolekslõigatud või tükeldatud kartulid poti põhja ning nende peale tangud ja vesi. Tänapäeval keedetakse tange ja kartuleid ka eraldi. Kui palju kartulitele tangu lisada ning kas kasutada ka piima või mitte, sõltub toiduvalmistaja harjumustest ja maitse-eelistustest. Kui kartul ja tangud on pehmeks keenud või haudunud, tuleb neid segada, hoidudes seejuures kartulit puruks tampimast. Meie vanavanemad lisasid kartuli-tangupudrule tavaliselt praetud ja soolaga maitsestatud lihakuubikuid koos hakitud sibulaga – mulgipuder oli rammus söök, mida söödi peamiselt talvel või kui tehti rasket füüsilist tööd. Piima ja või lisamine mulgipudrule on pigem praeguse aja komme, aga miks mitte lisada ka tilli, küüslauku või muud meelepärast.