JAGATUD SALADUS | Suur tagaajamine

Maal elades juhtub alatasa nii mõndagi. Kas see just salapärane on, jäägu igaühe enda otsustada, aga kord seisin oma aia ääres ja vaatasin naabertalu poole. Korraga märkasin, et madala viljapõllu kohal lendab vihane vares ja laskub kedagi rünnates alla, siis liigub lennates edasi ja ründab jälle. See keegi, keda vares lennult ründas, aga liikus hüpates meie talu poole. Kaugelt hästi ei näinud, aga niipalju silm siiski seletas, et tume kogu hüpeldes edasi liikus ja kadus viljaorasesse.

Minu koer Naksik, kes minuga kaasas oli, loomulikult märkas seda ja kihutas kohe orasepõllule. Koerte värk. Nemad jahivad kõike, mis silme ees virvendab. Hakkasin kartma, et kui see võõras meie kuusehekki jõuab, siis on õhtuks kõik kanad kenasti maha murtud ja keeda suppi või kogu külale. Mõtlesin talle ette joosta. Naksik oli aga juba põllul põgeneva eluka kannul ja lõpuks sain aru, et see põgenik pole keegi muu kui nugis. Jooksin koeraga võidu kuuseheki poole, et nugisel tee ära lõigata. Kalossid lendasid jalast, aga maal elades õpib nii mõndagi. Ega see mul esimene kord paljajalu edasi joosta polnud. Nugis muutiski suunda, aga ega ma siis koerast maha saanud jääda.

Nugis tormas ees, koer meeter-kaks kohe järel, mina lõõtsutades neist veel kümmekond meetrit tagapool. Vares oli vahepeal Naksiku sekkudes kogu ettevõtmisele käega löönud ja jäi nugisejahti eemalt jälgima. Põgenik silkas ees jändriku pajuni ning hüppas selle otsa. Sinna jõudes nägin, et elukas hingeldab puu otsas. Ta oli vist oma viimased jõuvarud kõigi jälitajate eest põgenedes välja pannud. Ega röövli elu pole kergete killast, aga mul polnud just suuremat isu talle kaastunnet avaldada.