95aastane Salme: liikumine on reumahaigele sama tähtis kui söömine

Salmet tutvustades ütleb tema vennatütar Riinu, et tädi on nende peres kõige elurõõmsam ja trenditeadlikum – teab kõike kleidimoodidest koduremondini. Tiiule räägib Salme aga sellest, kuidas ta raskest liikumispuudest hoolimata ikka aktiivset elu elab.

Endine õpetaja Salme Vesker (95) elab Lihulas. Mandrile tuli ta aastakümneid tagasi, kui Muhus matemaatikaõpetajaid liiga palju oli. Isa saatis ta väravale ja ütles kaasa sõnad: „Ära sa siis kartma löö!“. Hea suhtleja ja inimesetundjana läks tal Lihula koolis väga hästi. Mõni tema õpilane käib siiani Salmega kohtumas ja juttu ajamas. Proua küsib küsimusi otse ja ilustamata ning kunagi ei puudu vestlustest ka hea huumor. „Toeta aga tömp ots maha ja räägi,“ ütleb ta, kui on vaja midagi välja uurida. Oma vennatütrelt uuris Salme kord huviga: „Ma olen kuulnud, et inimesed elavad nüüd saja-aastaseks. Kas selle vastu ka midagi on?“ No ei ole, vastas vennatütar. Nii tulebki proual ka järgmine päev kolmandalt korruselt trepist alla minna ja rulaatoriga Lihula vahel tiir ära teha, et keha ja vaim värske püsiks.

Esimesi reuma sümptomeid märkas Salme umbes 50 aastat tagasi. „Olin pidevalt haige ja üks põletik järgnes teisele. See kõik väsitas ja ma ei jõudnud enam tööl käia. Mulle kirjutati aina antibiootikume, aga mitte ükski ei aidanud ja põletikunäit alla ei läinud.“ Salme suunati reumatoloogi juurde, kus talle tehti põhjalikud uuringud, kuid ikka ei leitud midagi. Järgnes veel arstikülastusi ja uuringuid, kuni lõpuks diagnoositi naisel sidekoe reuma. Salme hakkas iga päev ravimeid võtma ning käis neli korda aastas reumatoloogi juures kontrollis.