Lapsepõlvesõbrad panevad eakate mälestused elulooraamatu kaante vahele

„Vanaisa oli alati positiivne ning heas tujus ja sain raamatu kirjutamise ajal aru, miks see nii oli – kui oled selliseid asju üle elanud nagu tema, ei riku su tuju enam ei halb ilm ega see, kui keegi sõidab su autole tagant sisse,“ ütleb Ralf Ellervee. Koos oma lapsepõlvesõbra Edward Toonelaga on ta asunud ka teiste vanemate ja vanavanemate mälestusi elulooraamatuks vormima.

Esimest korda püüdis Ralf vanaisa mälestusi kirja panna koolis – õpilased pidid kirjutama oma vanaema või vanaisa elust ja sellest tunnis ka rääkima. Veidi hiljem jõudis Ralfi pere tõdemuseni, et vanaisa elu peaks veelgi põhjalikumalt uurima ja kirja panema.

„Olin koolitöö jaoks juba paar tundi juttu salvestanud ja osa sellest ka üles kirjutanud, vanaisa samuti kirjutas natuke. Aga mõistsin siis, kui keeruline ülesanne on selle kõige kokku panemine – see on meeletult suur töö,“ meenutab Ralf. Kõiki audiofaile tekstiks kirjutada ta ei jõudnudki, vaid otsis selleks abi professionaalilt. Aga ka sobiliku kirjutaja leidmine osutus keeruliseks. „Elulookirjutajad ei reklaami ennast ju väga avalikult. Küljendasin raamatu n-ö põlve otsas, aga mul läks selles mõttes õnneks, et saime kõik vanaisa Siberi lood kirja. Vanaisa küll lahkus valmis raamatut nägemata, aga vähemalt nägi ta mustandi ära.“