Võilill – nuhtlus või õnnistus?

Võilill on üks väärtuslikumaid ja mitmekesisemate kasutusvõimalustega toidutaimi. Päikesekollaste õisikute ja lõvihambuliste lehtedega kaunitar on hinnatud koduköökides ja taimetoiduentusiastide ning terviseteadlike korilaste toiduvalikus, kuid jõudnud ka tipprestoranide gurmeeroogadesse.

Taimeajaloolaste sõnul on võililled olnud traditsioonilise Hiina meditsiini oluline esindaja vähemalt tuhat aastat. Taimed, kes olid arvukalt levinud ka Vahemere maades, olid hästi tuntud ka iidsetele kreeklastele, roomlastele ja egiptlastele. Paljudes maades on võililli kasutatud kevadsalatites olulise vitamiiniallikana. Inglise kokaraamatutes on võilille kui salatitaime mainitud juba 15. sajandil. Põhjamaades valmistati võilillejuurtest ka viina ja õisikuid kasutati sellele värvi andmiseks, hiliskevadel tehti aga võililleveini.

Võilille teaduslik nimetus Taraxacum on tuletatud keskaegsest ladina keelest, kus tarakh sacon tähendab „kibeda maitsega taime“. Võilille tuntakse ka ingliskeelse nimetusega common dandelion, mis on tuletatud prantsuse keelest – dent de lion –, mis tähendab lõvi hammast ja iseloomustab taime hambuliste servadega lehti. Rahvapärased nimetused „pee-a-bed“ ja „wet-a-bed“ viitavad võilille diureetilistele omadustele.