Kui te ei tihka petukõnet järsult katkestada, siis mängige enne pereringis läbi, mida vastata

Ei möödu nädalat, kui leian meediast järjekordse artikli, mis käsitleb petukõnesid. Summad, mida inimestelt niiviisi välja meelitatakse, on suured, mõnikord lausa üüratud. Olen neid artikleid süvendatult lugenud ja ka paljudega rääkinud, et mõista, mis põhjusel inimesed ennast tüssata lasevad. 

Tavaliselt oleme hoolsad jälgima, et ei maksaks üle. Poekassas vaatame kullipilguga üle summa, mille müüja tagastab, ja arve vaatame rida realt üle, kas andmed on korrektsed ega ole ühtegi viga meie kahjuks. Ja ometigi tuleb järjekordne petu-uudis!

Kõigi petukõnede läbivaks jooneks on kaks suunda. Raha või pangakonto andmeid küsitakse usaldusväärse asutuse, näiteks panga või politsei nimel. Tihti pannakse inimene ka valiku ette, et kas käi raha välja või juhtub lähedasega midagi halba. Ma täiesti mõistan, miks sellistel puhkudel inimesed annavad välja PIN-koodi või viimasegi sendi oma hinge tagant.