D-vitamiiniga liialdamisel võivad olla tõsised tagajärjed

Kui D-vitamiiniga liialdada, võib see põhjustada anoreksiat, kaalukaotust, südamerütmihäireid ja kaltsiumi ladestumist pehmetes kudedes.

D-vitamiini bioaktiivsed vormid on rasvlahustuvad prohormoonid, ergokaltsiferool ehk vitamiin D₂, mis tekib nahas päikesekiirte toimel, ja kolekaltsiferool ehk vitamiin D₃, mida saame loomset päritolu toidust. Eestis on kahjuks piisavalt päikest vaid suvekuudel ning kõigil ei pruugi toidu valik toetada vajaliku koguse D-vitamiini saamist. Piisava koguse vitamiin D₂ saamiseks peaks olema päikese käes iga päev vähemalt veerand tundi. Peamised toidud, millest saab looduslikku D-vitamiini, on munakollane, kalaõli, sardiinid, lõhe, või, juust, maks, pärm. D-vitamiini osakaal kunstlikult vitamiiniga rikastatud toiduainetes, nagu piim, jogurt, teraviljatooted, on äärmiselt tagasihoidlik.

D-vitamiin on vajalik kaltsiumi ja fosfori imendumiseks ning luukoe uuenemiseks. Vastasel juhul võib vanemas eas välja kujuneda osteoporoos koos sellest tingitud valude ja sageli ka puusaluumurruga. D-vitamiin suurendab vastupanuvõimet infektsioonidele ning on abiks normaalse ainevahetuse, südametegevuse, stabiilse närvisüsteemi ja vererõhu säilitamisel. Kui D-vitamiini on vähe, tunneme väsimust ning tekivad probleemid naha, juuste, küünte ja hammastega. Suureneb oht kasvajate, infarkti, diabeedi, verehüübe probleemide ja dementsuse tekkeks ning võib nõrgeneda lihastalitlus. Kõrgeim D-vitamiini vaeguse risk on inimestel, kes tervislikel või muudel põhjustel liiguvad vähe väljas, saamata nahale otsest päikest. Oluline on teada, et ka vananedes kahaneb D-vitamiini tootmisvõime organismis ja nahas.