Arhitektist sai autosõiduõpetaja: see, mis meil praegu liikluses toimub, on päris kohutav

Väiksena tahtis Reet Viigipuu (52) saada trammijuhiks, kuid elu viis ta hoopis arhitektiks õppima. Pärast pikka edukat karjääri tundis ta aga, et on aeg muutuseks ning sõiduõpetaja amet tundus olevat kõige sobivam valik.

Reet ei teadnud pärast keskkooli lõppu kohe, mida õppida tahaks. Pärast mõningast kaalumist valis ta välja moedisaini eriala Eesti Kunstiakadeemias (EKA), kuid sisse ei õnnestunud saada. Seejärel soovitas ema tal aastaks tööle minna, näiteks kalkeerijaks, kelle ülesanne oli kopeerida arhitektuurseid plaane. Arvutit siis ei olnud ja koopiamasinat kasutati vähe. Aga projekteerimisbüroos soovitati Reedal hoopis arhitektuuri õppima minna, sest kalkeerimine olevat väljasurev eriala. „Elasin Tallinna tehnikakõrgkooli lähedal ja sinna loodi arhitektuurikateeder. Mõtlesin, et hea kodu lähedal koolis käia. Niimoodi ma sattusingi täiesti juhuslikult arhitektuuri õppima,“ jutustab Reet.

Kokku on Reet töötanud üheteistkümnes arhitektuuribüroos, paar aastat tootmisettevõtetes, kus projekteeris mööblit, ning ehitusfirmas, kus tegi tootmisjooniseid. „Ma olen teinud väga erinevaid projekte – kaubanduskeskuseid, tööstushooneid, büroohooneid, muuseume, korter- ja eramaju. Mingil hetkel tekkis tunne, et ma olen seda kõike juba näinud. Pealegi on arhitektuur hästi aeglane kunst, kus oma töö tulemuse nägemine võtab aastaid. Ma tahtsin muutust ja hakkasin vallaarhitektiks. Aga see polnud ka päris see. Vallaarhitektina tundus, et olen kogu aeg kõigi suurim vaenlane – alati oli keegi, kes ei olnud rahul sellega, mida ma teen,“ ütleb ta. Reet otsustas aja maha võtta, registreeris end töötuks ja käis nõustamisel. Selleks, et otsustada, mida edasi teha, kirjutas ta üles märksõnu, milline töö teda huvitaks. Neist joonistusid välja logistika, transport, liiklus ja konsulteerimine. Nimekirjale peale vaadates tundus ainuõige minna õppima sõiduõpetajaks.