AJAKIRJA TIIU KIRJUTAMISVÕISTLUS | Kuidas ma lorilaulude saatel hobusega poodi sõitsin

Kord saatis ema mind piimamehega alevisse poodi. Üle vankri oli kinnitatud paks ja lai laud. Mahtusime sellele mõlemad istuma. Algul popsutas papi piipu. Jõest läbiminekul raputas ta selle sisu jõkke ja pistis tossumasina taskusse. Hobust oli vaja läbi vee korralikult juhtida.

Jõudes suurele teele, hakkas vanamees laulma. Esimene laul oli tema tubakapaunast, mille ta oinamunakotist oli teinud. Järgmisena võttis lihtsalt ühe sõna ja tegi sellele laulu ümber. Küll olid ropud laulud! Üle vankrirataste mürina lendas üks rumal sõna teise järel. Minust ei teinud ta väljagi.

Hullemaks läks asi aga siis, kui jõudsime alevi kasealleele. Seal oli osaliselt munakivitee. Vanker kolises ja rappus ning vanamees aina laulis. Mul oleks kõrvad pea küljest plehku pannud, aga õnneks jõudsime meierei juurde ja laul jäi pooleli. Olin õnnelik, et tee otsa sai. Muidugi ainult korraks. Pärast pidin ju tema laulude saatel koju tagasi ka sõitma.